Näituste vaated

26.11.2011 - 25.03.2012, Kumu kunstimuuseum, 4.korruse A-tiivas
1970.–1980. aastatel oli kultuuriväli Eestis kinnine ruum, otsekui teatrilava, kuhu koondub valgusvihuna tähelepanu. Teater täitis neil aastatel ka dramaturgiast ja kirjandusest kaugeid poliitika, ajalooteaduse jm ülesandeid. Teatri rituaalid huvitasid ja huvitavad inimesi ka selletõttu, et need tähistavad sidet laiema kultuuriväljaga ning aitavad ületada sotsiaalset tegelikkust.

Näituse kuraator: Anne Untera

Ene-Liis Semperi isikunäitus Kumu kunstimuuseumis
14. oktoober – 31. detsember 2011
Kumu kunstimuuseumi 5. korrus, kaasaegse kunsti galerii
Aastaid installatsioonides, lavakujundustes ja performance’ites ruumilisi pingeid käsitlenud Ene-Liis Semper (s 1969) loob näitusel keskkonna, mis koondab mastaapset ruumiinstallatsiooni ja uusi videoteoseid.
Praegu NO teatri ühe juhina hästituntud Ene-Liis Semper on publiku jaoks piiriületaja, kes pakib etendusi videoformaati ja teeb põhust teatrihooneid. Samas oli just kujutav kunst hüppelauaks, kust 1990. aastatel sai alguse Semperi teekond suurde kunsti. Näitus testib Semperi teatraalse ruumi loomise kogemust muuseumi ja kunsti sümboolses ruumis. Samuti tulevad esitusele kunstniku uued videod. Ene-Liis Semperi kohtumine Kumuga tõotab tulla intrigeeriv!
Näituse kuraator: Eha Komissarov

Rahvusvaheline grupinäitus Tallinna Fotokuu raames
07. oktoober 2011 – 08. jaanuar 2012, Kumu kunstimuuseumi Suur saal
Nimeka kuraatori Adam Budaki koostatud rahvusvahelise kaamerakunsti näituse eesmärk on tuua esile fotograafia kui meedia eneserefleksiivsus ja kaardistada selle seisu kaasaegse kunsti kontekstis. Kuraatorit huvitab, millistel tingimustel ja kuidas fotograafia "töötab", milline on fotokujutise struktuur ning kuidas on võimalik ületada selle meedia piire – ehk minna TEISELE POOLE.
Kunstnikud: Helena Almeida, John Baldessari, Becky Beasely, Stefan Burger, Miriam Böhm, Banu Cennetoglu, Sunah Choi, Haris Epaminonda, Geoffrey Farmer, John Gerrard, Jack Goldstein, Caroline Heider, Anette Kelm, Elad Lassry, Tatiana Lecomte, Christodoulos Panayiotou, Marlo Pascual, Alexandre Singh
Kuraator: Adam Budak

09. september–18.detsember 2011, Kumu kunstimuuseumi 4. korrus, B-tiib
Publikule on vaatamiseks toodud Kantori teatrit ning kujutavat kunsti ühendav looming – alustades legendaarsetest lavarekvisiitidest, etenduste ja häppeningide dokumentatsioonidest kuni maalide ning visanditeni.
"Näitusel eksponeeritakse Kantori lavastuste keskseid rekvisiite, millel oli etendustes võtmeroll," ütles näituse koordinaator Ellu Maar. "Kantor oli ise oma lavastuste stsenograafiks ja seetõttu oli tema loodud lavaobjektidel etenduses oluline iseseisev väärtus, need olid näitlejaga võrdväärsed lavakeele osad. Lisaks tutvustab näitus teda ka maalikunstnikuna."
Lisaks teatrialasele tegevusele tutvustab näitus Kantorit ka maalikunstnikuna. 1950. aastatel viljeles Kantor esimesena Poolas informalismi – pärast sõda Euroopas ja eriti Prantsusmaal levinud abstraktset maalilaadi. 1960. aastatel kujunes Kantori loomingu tunnusmärgiks "amballaaž" (tuletatud prantsuskeelsest sõnast "pakkimine"), mis leidis väljenduse lõuendile kinnitatud ülemaalitud objektides nagu pakendid, vihmavarjud jne. 1970. aastal Varssavi Foksal galeriis vihmavarjumaalidega läbi viidud aktsioon "Multipart" iseloomustab hästi Kantori loomingu protsessuaalset ja sekkumisele suunatud tahku.
Näituse kuraator: Józef Chrobak Cricotekast

17. juuni – 30. oktoober 2011, Kumu kunstimuuseumi 3. korrus, B-tiib
Maailma tippu kuuluvate Belgia kunstnike tööd esindavad oma loomingus vastandlikus käsitluses, kuid samas äärmiselt iseloomulikult 19.–20. sajandi Flaami ja Belgia kunsti ning kultuuri. Näitusega koos ilmub rikkalikult illustreeritud kataloog eesti ja inglise keeles. "Ensor on maailmanimega maalija, keda saatis juhtiva modernistliku kunstniku maine hoolimata sellest, et tema nägemuslik ja vastuoluline kunst oli ebatavaline ning tal oli kunstimaailmas rohkem vaenlasi kui sõpru. Paljud kunstnikud, sh de Bruycker said temalt tuntavaid mõjutusi," ütles näituse kuraator Tiina Abel. "Kui Ensor oli inimloomuse kriitik, siis de Bruycker tõlgendas oma töödes peamiselt Genti miljööd." James Ensor (1860–1949) tegi oma parimad tööd aastail 1886–1891 ning see looming kuulub 19. sajandi graafika tippu. Ensorit lummasid vastupidavad vaskplaadid, trükivärvid ja võimalus teha erinevaid tõmmiseid. Kunstniku loomingu püsitegelased deemonid ja viirastused, Kristus ja Saatan, inglid ja Surm, inimlikud pahed ja idülliline loodus tundsid end hästi nii lõuendil kui paberil. Jules de Bruycker (1870–1945) pidas graafikat ainsaks väljendusvahendiks, õppis põhjalikult tundma selle võimalusi ja kasutas neid meisterlikult suuremõõtmelistes ofortides. Ühtlasi sai temast armastatud kodulinna Genti inimeste ja olustiku tõlgendaja, keda paelus kõige enam töölisklassi ja vaeste eluolu. Kahe kunstniku loomingulisest pärandist eksponeeritakse üle 120 maali, joonistuse ja graafilise lehe.
Näituse kuraator: Tiina Abel

Vene avangard ja järgnenu
10. juuni – 18. september 2011, Kumu kunstimuuseumi suur saal
Näitus keskendub 20. sajandi esimese poole vene avangardkunsti ühe omapärasema meistri Pavel Filonovi (1882/1883–1941) loomingule, käsitledes seda laiemas kontekstis – lisaks Filonovi teostele eksponeeritakse nii vene avangardi teiste suundade esindajate töid kui ka näiteid sotsrealismist, mis muutus alates 1930. aastatest Nõukogude Liidu ametlikuks kunstikaanoniks. Väljapanek valmib koostöös Riikliku Vene Muuseumiga, mille kogudest Kumus eksponeeritakse 56 teost: neist 25 Filonovi teost, 23 vene avangardi esindavat tööd ja 8 sotsrealistlikku suurmaali. Näitusega kaasneb kataloog tekstidega eesti, vene ja inglise keeles. Kunstnik ja kunstiteoreetik, analüütilise kunsti süsteemi looja Pavel Filonov on võrreldav vene avangardi võtmekujude Vassili Kandinsky ja Kazimir Malevitšiga. Tema ainulaadsus vene avangardkunstis seisneb Akadeemia pärandi ja uue kunstikeele sünteesis. Filonovi kunstimeetod ei näinud ette esemelise maailma kujutamisest loobumist abstraktse kunsti kasuks: ta uuris nähtamatuid protsesse nähtavate asjade sees, püüdes näidata vaatajatele elava mateeria struktuuri.

Kunst ja võrgustunud kultuur
13. mai – 25. september 2011, Kumu kunstimuuseumi 5. korrus
Näitus "gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur" tutvustab kunstnikke, kelle looming käsitleb muutunud tingimusi maailmas, mis on kasvaval määral meedia poolt vahendatud ning kus internetiühendus on laienenud kõigile eluvaldkondadele. Võrgutehnoloogiad on viinud põhjapanevate majanduslike ja sotsiaalsete muutusteni ühiskonnas. Tänapäeva ühiskonda kujundab internetikultuur, millel on potentsiaal luua kogukondi ja ruume. Kaasaegse võrgustunud ühiskonna tooniandvad jooned on mobiilsus ja ühendatus, infoajastu domineerivad abivahendid on sülearvuti ja nutitelefon. Nad pakuvad igal ajal ja kõikjal ligipääsu üleilmastunud digitaalsele andme- ja infovõrgustikule, mis katab meie tegelikkust otsekui teine nahk ning mõjutab seda, kuidas tajume meid reaalselt ümbritsevaid asju. Mobiilne tehnoloogia teeb GPSi, RFID ja teiste geoinfosüsteemide abil võimalikuks tegeliku ruumi ja virtuaalse ruumi ajalise kattumise. Infootsing toimub otse kohapeal – teavet saadakse täpse geograafilise asukoha, lähedusse jäävate tarbimisvõimaluste või toodete endi kohta. Mobiiltelefonide kõrval on internet kujunenud üheks tähtsamaks osaluslikuks massiteabevahendiks. Arvutimängud, Second Life või võrguportaalid nagu Facebook pakuvad võimaluse ülemaailmseks infovahetuseks ja globaalseks võrgustumiseks. Näitus esitleb teoseid, mis tegelevad kommunikatsiooni ja võrgustumise teemaga, arutledes globaalses võrgukultuuris toimunud ühiskondlike muudatuste üle, mille on esile kutsunud digitaalne meedia. Kuidas me käsitleme suurenevat võrgustumist? Kuidas saame ära kasutada globaalsete võrgustike võimalusi? Kuidas me neis toimime?
Näituse kuraator: Sabine Himmelsbach

13. aprill – 23. oktoober 2011, Kumu kunstimuuseumi 4. korrus, A-tiib, graafikakabinet
Urmas Ploomipuu (1942–1990) tegutses valdavalt graafikuna, olles ühtlasi 1970. aastate popi-laine üks šikimaid esindajaid. Ploomipuu isikunäitusel esitletakse tema graafikat ning neljast õlimaalist, mõnest guašist ja akvarellist koosnevat väiksearvulist maaliloomingut, millele ei ole seni eraldi tähelepanu pööratud. Näitus "Urmas Ploomipuu valge maja" on viimase üheksateistkümne aasta jooksul kolmas retrospektiivne väljapanek kunstniku loomingust, kellel eluajal polnud ühtegi isikunäitust ning kelle teoste suhteliselt väike koguarv on taganud talle küll viitelises mahus tähelepanu eesti 1970. aastate graafika ja 1980. aastate maalikunsti retsensioonides, nagu ka koha hilisematel ülevaatenäitustel, kuid kelle terviklik looming on seni kokku võtmata jäänud. Tema matemaatiliselt ülitäpseid ja geomeetriliselt korrastatud vaikelusid võib lisaks nende eripärale kohalikus hüperrealismis, kuhu kunstnik kitsamalt liigitub, vaadata ka kui elegantseid sissekandeid kohaliku kontseptuaalse maalikunsti vägagi kitsasse lahtrisse.
Näituse kuraator: Tõnis Saadoja

Ludmilla Siim ja Jüri Palm
29. aprill – 28. august 2011, Kumu kunstimuuseumi 4. korrus, B-tiib
Näitusel asetuvad omavahel dialoogi kaks Eesti 20. sajandi teise poole omanäolisemat linnamaalijat, kelle 1970.–1980. aastate looming kõneleb urbanistliku keskkonna erinevatest tajumisviisidest. Kuigi Ludmilla Siim (1938) ja Jüri Palm (1937–2002) kuuluvad sünniaastatelt samasse popkunstist ja hüperrealismist mõjutatud kunstnikepõlvkonda, võib öelda, et kumbki on oma suhtes linliku miljööga jõuliselt isikupärane – üksi linnas. Ludmilla Siimu linn on helge modernistlik city – mitte niivõrd seitsmekümnendate alles kerkiv Tallinn, kuivõrd selle tulevikumudel. See on linnaruumi kõige kaasaegsemate lõikude – esimeste klaasiste kõrghoonete ja uusrajoonides elavate noorte linlaste – Tallinn. Jüri Palmi linn on kujuteldav öine metropol, mille elanikud meenutavad kangelasi toonastest lääne filmidest – tsiklitel läbi prahihunnikute kihutavad motoantroposed, teksaülikondades gängsterid, erkpunaste huultega naisvambid ja üksildased kaabudes flanöörid. Nii Siim kui Palm toovad vaatajani artistlikke metropole, millel pole kunstnikke toona reaalselt ümbritsenud linnaga suuremat pistmist – näiteks võib siit leida eesti kunsti esimesi urbanistlikke kaleidoskoope, suurlinnavertiigot, metropolierootikat ja linnaelu kiirusele viitavat liialdatud perspektiivi.
Näituse kuraatorid: Liisa Kaljula ja Eha Komissarov
Kataloogi kujundus: Tuuli Aule

Valguse motiiv maailmasõdade vahelises eesti kunstis
04.02. – 05.06.2011, Kumu kunstimuuseumi 3. korrus, B-tiib
Klassikalise maalikunstniku loominguline elu tiirleb valguse ja värvi ümber. Enne seda, kui kunstnikud hakkasid (kunstlikku) valgust kasutama kunstiteose osana, olid nad juba sajandeid tegelenud valguse kujutamisega. Avastati, et valguspeegeldustega täidetud loodus on tulvil visuaalset sära ja meeleolusid. Impressionistid, kelle loomingulisteks mõttekaaslasteks võib lugeda ka eesti kunstnikud Adamson-Ericu, Aleksander Vardi, Villem Ormissoni, Konstantin Süvalo ja Paul Burmani, suutsid imetlusväärse usutavusega uurida päikesevalgusega ülekallatud ruumi, näha selles õhu ja värvide võbelust. Teiste jaoks kujunes valgusest oluline pildiainese lavastamise abivahend. Valgus tõstab olulisima esile, kujundab objektide hierarhia. Dramaatiline valgus võib, kuigi ei pruugi – kõik oleneb maalilavastuse žanrist – viia tee nähtava reaalsuse taga peituvasse tähenduste maailma. Just "Pallase" kunstikoolis õppinud poeetilised realistid Kaarel Liimand, Andrus Johani jt tunduvad omavat valguse abil jutustamise soont. Valguse kujutajate kõrval on neidki, kes lahutavad valguse algosadeks ja tegelevad ainult värviga. Karl Pärsimäe, Jaan Grünbergi ja Kristjan Tederi värvikasutus on muutunud sõdadevahelise eesti kunsti legendiks, 1930. aastate lõpul "Pallase" lõpetanud Endel Kõks ja Lepo Mikko innustusid taas puhtast värvipinnast. Lõpuks on maailmasõdade vahelisel ajal loodud kunstis ka oma metafüüsikud, kelle tõlgenduses põimub inimesest väljapoole jääv valgus sisemise valgusega. Nikolai Kummitsa "küünlavalguspiltides", aga üllataval kombel ka 1930. aastate naisgraafikute mustvalgetel lehtedel kannab valgus spirituaalset laengut.
Näituse kuraator: Tiina Abel
Näituse kujundaja: Inga Heamägi
Näitusegraafika: Tuuli Aule

Tallinna XV Graafikatriennaal
02.01-17.04.2011, Kumu kunstimuuseumi IV korrus, B-tiib
20. jaanuaril avatava Tallinna XV Graafikatriennaali, Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluva kunstisündmuse avalöögina on alates 2. jaanuarist Kumus võimalik näha pikkade traditsioonidega maineka Ljubljana Graafikabiennaali hitt-töid triennaali satelliitnäitusel "Mapping". Ljubljana Graafikabiennaal toimus esmakordselt 1955.aastal ning on maailma vanim tänaseni regulaarselt toimuv graafika suurnäitus. Ljubljana näitusest on aastate jooksul osa võtnud ligi 5000 kunstnikku kaheksakümnest eri riigist, sealhulgas ka eestlased, kes Nõukogude Liidu ajal biennaalist salaja osa võtsid. Biennaalil on osalenud Jüri Arrak, Raul Meel, Concordia Klar, Ado Lill, Liina Siib, Urmas Viik jpt., erinevaid preemiaid on pälvinud Evald Okas, Vive Tolli, Vello Vinn, Mare Vint, Leonhard Lapin, Vladimir Makarenko, Kaisa Puustak, Marko Laimre. "Mapping" toobki lisaks nimekatele lääne kunstnikele Kumus rahva ette ka Eha Komissarovi koostatud valiku biennaalil osalenud eestlaste töödest. Tõeliste maailma kunsti suurnimedena tuleks aga ära mainida Pablo Picasso, Damien Hirst, Robert Rauschenberg, Richard Hamilton, Jean Arp, Viktor Vasarely, kellest igaüks on leidnud oma koha pea kõigis olulisemates 20. sajandi kunstiajaloo käsitlustes.
Näituse kuraator: Lilijana Stepancic
Näituse kokkupanekul osalesid: Eha Komissarov ja Breda Škrjanec
Näituse kujundaja: Liina Siib

"Armastuse, mitte raha pärast"
21.01. – 8.05. 2011, Kumu kunstimuuseumi suur saal
"Armastuse, mitte raha pärast" vaatleb tänapäeva graafikat laiemas kaasaegse kunsti loomise ja suundumuste kontekstis. Inglise keeles kirjeldab aforism for love not money igasugust tegevust, mida tehakse kire ja armastuse pärast asja vastu, mis pole rahas hinnatav. Armastuse antipoodina tegutseb triennaalil raha. Raha osutus väga populaarseks teemaks, mida eri maade kunstnikud uurivad, ümbritsevad kire- ja kulutamishasardiga või mõistavad filosoofiliselt hukka. Näitusest võtab osa kuraatorite poolt välja valitud 46 kunstnikku, kellega liitub tiheda konkursi läbinud 63 kunstnikku. Triennaalil on esindatud 35 maa kunstnikud, nende hulgas on väga nimekaid rahvusvahelisi kõrgkategooria kunstnikke. Traditsiooniliselt pöörab triennaal tähelepanu Baltimaade kunstile, säilitades oma Leedu, Läti ja Eesti kunstnikkonna osaluse kaudu triennaali algset identiteeti. Triennaal on avatud kaasaegse kunsti kõige uuematele suundumustele, kaasab videot, performance’it, fotot ja erinevaid trükimeediume. "Armastuse, mitte raha pärast" jaguneb alateemadeks, mis armastuse keerulist struktuuri avades käsitlevad erinevaid armastuse ja rahaga seotud märksõnu nagu igatsus, sõltuvus, pühendumine, perekond, armastus, religioon, poliitika, kaup, fetiš, seks.
Triennaali kuraatorid: Simon Rees (Leedu), Eve Kask ja Eha Komissarov
Näituse kujunduse autorid: Ralf Lõoke ja Neeme Külm
Graafilised disainerid: Jan Tomson ja Indrek Sirkel

"Armastuse, mitte raha pärast"
21.01 – 8.05.2011, Kumu kunstimuuseumi V korrus
"Armastuse, mitte raha pärast" vaatleb tänapäeva graafikat laiemas kaasaegse kunsti loomise ja suundumuste kontekstis. Inglise keeles kirjeldab aforism for love not money igasugust tegevust, mida tehakse kire ja armastuse pärast asja vastu, mis pole rahas hinnatav. Armastuse antipoodina tegutseb triennaalil raha. Raha osutus väga populaarseks teemaks, mida eri maade kunstnikud uurivad, ümbritsevad kire- ja kulutamishasardiga või mõistavad filosoofiliselt hukka. Näitusest võtab osa kuraatorite poolt välja valitud 46 kunstnikku, kellega liitub tiheda konkursi läbinud 63 kunstnikku. Triennaalil on esindatud 35 maa kunstnikud, nende hulgas on väga nimekaid rahvusvahelisi kõrgkategooria kunstnikke. Traditsiooniliselt pöörab triennaal tähelepanu Baltimaade kunstile, säilitades oma Leedu, Läti ja Eesti kunstnikkonna osaluse kaudu triennaali algset identiteeti. Triennaal on avatud kaasaegse kunsti kõige uuematele suundumustele, kaasab videot, performance’it, fotot ja erinevaid trükimeediume. "Armastuse, mitte raha pärast" jaguneb alateemadeks, mis armastuse keerulist struktuuri avades käsitlevad erinevaid armastuse ja rahaga seotud märksõnu nagu igatsus, sõltuvus, pühendumine, perekond, armastus, religioon, poliitika, kaup, fetiš, seks.
Triennaali kuraatorid: Simon Rees (Leedu), Eve Kask ja Eha Komissarov
Näituse kujunduse autorid: Ralf Lõoke ja Neeme Külm
Graafilised disainerid: Jan Tomson ja Indrek Sirkel

24.11.–05.12.2010 Kumu kunstimuuseum, Sõprus, Artis, Solaris, Coca-Cola Plaza, Kosmos, Kinomaja ja Von Krahli teater
Kumu kunstimuuseum korraldab Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali põhiprogrammi ajal kunstnik Kaarel Kurismaa teoste väljapaneku. Mitut meelt korraga haaravad kunstiobjektid ja videoprojektsioonid seatakse üles Tallinna peamistesse linastuspaikadesse: Kumu, Sõprus, Artis, Solaris, Coca-Cola Plaza, Kosmos, Kinomaja ja Von Krahli teater. Eesti kineetilise kunsti silmapaistvaima esindajana on Kaarel Kurismaa looming ainulaadne ning vaimukas. Kunstnik kasutab oma kunsti loomisel erisuguseid materjale ning valmisesemeid, mis on lavastusliku lähenemisega seatud teravmeelseks ja esteetiliselt nauditavaks tervikuks. Teoseid ühendab läbiva joonena mängulisus, absurdimaigulisus ja iroonia. 14. Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivalil väljapandud teosed pärinevad ajavahemikust 1973–2010 ning neis on kunstnikule omaselt ühendatud heli, vormi ja liikumise kooskõla.
Väljapaneku kujundas: Mari Kurismaa

30.10.2010-02.01.2011, Kumu kunstimuuseumi V korruse nurgasaalis
2003. aastal valminud maali eksponeeritakse Kumus esmakordselt, varem on meie kunstipublikul olnud võimalus teost näha 2004. aasta talvel Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos. Sirje Runge on ise öelnud: "See maal on minu armastusavaldus maailmale", ning ei midagi vähemat kui "suur" ei saa tõepoolest öelda armastuse kohta, mis rullub vaataja ette lahti kümnemeetrise hõbetatud maalina, tervet lõuendirulli hõlmava materjali- ning faktuuritundliku minimalistliku suurvormina. Minimalistlikule kunstile omaselt sünnib ka see teos tegelikult kohtumisel vaatajaga, olles igal ajahetkel sõltuvalt valgusest ja vaatamisrakursist täiesti erinev, ainukordne. Selle maali vaatamine saab olla eelkõige protsess, väga isiklik kohtumine "Suure Armastusega".

28.10.2010-02.01.2011, Kumu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti galeriis
Näitusel "Kõik saab korda" on väljas kaheksa videoinstallatsiooni seitsmelt autorilt, kelle hulgas on nii klassikaprooviga rahvusvahelisi superstaare, tõusvaid tähti kui ka kohalikke tuntud nimesid. Väljapanek annab ülevaate klassikalise videokunsti parimatest stiilinäidetest, tehes seda läbi temaatilise fookuse. Näitusepealkiri on laenatud noore hollandi kunstniku Guido van der Werve teosest ning eksponeeritud videote ühisosaks on tõukumine piirsituatsioonist, enese proovilepanek, katse sõnastada teadvuse ja alateadvuse hirmutavamaid soppe. Kokkuvõtteks lubab näitus küll mõtlikku, ent siiski helget koondpilti ning võimsaid visuaalseid ja emotsionaalseid elamusi pakkuvat tervikut.
Näituse kuraator: Maria-Kristiina Soomre
Näituse kujundaja: Berit Teeäär

8.10 – 19.12.2010, Kumu kunstimuuseumi IV korrus B-tiivas
Näitus tutvustab 1944. aastal Eestist lahkunud või juba võõrsil sündinud fotograafide loomingut ning valikut väliseesti fotoarhiividest. Kümnekonna fotograafi seas on nii Eestis varem tuntud kui ka seni tundmatuid nimesid.
Näituse koostajad: Eha Komissarov ja Ellu Maar
Näituse kujundaja: Liina Siib

24.09.2010 – 23.01.2011, Kumu kunstimuuseumi III korruse B-tiivas
Väljapanek pakub unikaalse sissevaate Inglise maastikumaali tähe John Constable'i (1776–1837) tööprotsessi, kaardistab kunstniku ajaloolist ja kestvat mõjujõudu ning tänaseni püsivat autoriteeti. Näituse põhirõhk on John Constable'i sundimatult ja temperamentselt maalitud õlivisanditel, mida kunstiajaloolased hindavad isegi kõrgemalt kui tema lõpuni viimistletud suureformaadilisi õlimaale. Constable maalis otse natuurist koduse Inglismaa küla- ja maastikuvaateid, püüdes tabada hetke kordumatust. Tema hoogsad ja väljendusrikkad õlivisandid annavad suurepäraselt edasi vahetuid loodusmuljeid. Loomulikkust ja tõelähedust taotleva maalilaadiga vastandus Constable ajastu domineerivale, dramatismi ja fantaasiat väärtustavale romantilisele kunstikäsitlusele.
Näituse koordinaator: Ragne Nukk

3.09.2010 – 2.01.2011, Kumu kunstimuuseumi suur saal
Näitus "Eesti kunst paguluses" toob publikuni ligi 250 kaasmaalaste poolt võõrsil loodud kunstiteost. Suurt osa näitusele koondatud töödest saab Eestis näha esmakordselt, sest enamik neist kuulub erakogudesse Rootsis, Kanadas ja USA-s ning satub publiku ette haruharva. Teise maailmasõja lõpuks oli kodumaalt põgenikena lahkunud üle 70 000 inimese ning Eesti kultuurikoldeid tekkis üle maailma. 1950. aastate alguseks kujunes välja kolm põhilist pagulaskultuuri keskust: Stockholm, Toronto ja New York. Kumu väljapanek toob vaatajani ulatusliku ülevaate viiekümne aasta jooksul, aastail 1944–1991, võõrsil loodud eesti kunsti.
Näituse kuraatorid: Kersti Koll (Eesti Kunstimuuseum), Tiiu Talvistu (Tartu Kunstimuuseum) ja Reet Mark (Tartu Kunstimuuseum)
Näituse kujundaja: Tiit Jürna

29.06– 5.12. 2010, Kumu kunstimuuseumi IV korruse graafikakabinetis
Väljapaneku eesmärk on tuua esile metafüüsilised maastikuvaated kui omaette nähtus 1970.–1980. aastate eesti graafikas. Metafüüsiline efekt sünnib (inim)tühja, üleliigsetest detailidest ja tegevusest puhastatud pildiruumi kaudu, mis tekitab erilise psühholoogilise, kummaliselt ja sugestiivselt, mõjuva tunde. Maastikuvaadete rohkuse kõnealuse perioodi kunstis põhjustas 1970. aastatel suurenenud huvi keskkonnateema vastu, mida võimaldas uuel tasandil teostada samal ajal esile tõusnud hüperrealismi meetod (Edward Hopper). Lisaks mängis olulist rolli suhestumine ajaloolise kunstipärandiga (Giorgio de Chirico metafüüsilised linnamaastikud) ja selle mitmeplaaniline tõlgendamine.
Näituse koostaja: Elnara Taidre

11.06.–12.09.2010, Kumu kunstimuuseumi III korruse B-tiivas
Värvist rõkkav väljapanek pakub üllatusi ja võrdlusainet: eksponeeritud on nii rahvusvaheliste maalikuulsuste (Paul Signac, Henri-Edmond Cross, Maurice Denis, Maximilian Luce, Paul Sérusier, Louis Valtat, Verner Thomé) kui ka kodumaiste maalijate (Konrad Mägi, Villem Ormisson, Herbert Lukk, Konstantin Süvalo) teoseid. Kõiki neid kunstnikke seob kiindumus värvitäppi, igatsus värviharmoonia ja tasakaalustatud pildipinna järele. 19. sajandi impressionistid olid vabastanud värvi ja leidnud võimaluse spontaanse maalimisviisi abil jäädvustada põgusat ja mööduvat. Sajandi lõpul esile kerkinud noored kunstnikud eesotsas Georges Seurat ja Paul Signaciga püüdsid eelkäijate kogemusele toetudes loodusmuljeid korrastada, kasutades seejuures uusimaid nägemise ja optika vallas tehtud teaduslikke uurimusi. Usuti, et pildi emotsionaalne sisu on väljendatav värvi, tooni ja joone rangelt mõõdetud suhte abil. Lõuend asendas neoimpressionistide loomingus silma võrkkesta, millel värvilaigukesed nägemismuljeks vormiti. Neoimpressionistide peamine tööriist – värvipunkt – inspireeris mõisted puäntillism (point – pr k punkt) ja divisionism (diviser – pr k jaotama).
Näituse kuraator: Tiina Abel
Kuraatori abi: Liisa Kaljula
Näituse kujundaja: Inga Heamägi

21.05.–05.09.2010, Kumu kunstimuuseumi sisehoovis
Soome arhitekti Pekka Vapaavuori projekteeritud Kumu hoone arhitektuur ja Eero Hiironeni skulptuurilooming toetuvad sarnastele loomingulistele ideaalidele. Neid ühendab 20. sajandi modernistlik traditsioon ja meie põhjanaabrite ehitus-, rakendus- ja vabasid kunste iseloomustav eriliselt ehe loodusmaterjali tunnetus. Professor Eero Hiironen (s 1938) läheb Soome kunstiajalukku läbi aegade ühe kõige produktiivsema skulptorina, kes on arvukatel näitustel osalenud kokku 500 tööga ning on 40 monumendi autor. Väljapanek "Maa ja vee kahekõne" Kumu sisehoovis annab meeldejääva ülevaate Hiironeni mitmesuguses mõõtkavas ja erinevates tehnikates valminud loomingust, lisaks eksponeeritakse Kumu vestibüülis Hiironeni 1960.–1970. aastate op-stiilist lähtuvaid assamblaaže peeglitega.
Näituse kuraator: Eha Komissarov

14.05.– 10.10. 2010, Kumu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti galeriis
Näitus lähtub asjaolust, et maalikunst on Eestis jätkuvalt populaarne meedium: maalimisega tegelevad nii professionaalid, autsaiderid kui ka kunstisõbrad ning seda maalitulva ei reguleeri mingid normid, kuna erinevad subkultuurid viljelevad isiklikke maalikoode. Nende kõrval tegutsevad galeriid on suutnud viimase kümne aasta jooksul käivitada ulatusliku ilusa, kommertsiaalsel baasil toimiva maalikunsti tootmise, kuid galeriiniši domineerimisest Eesti maalikunstis siiski veel rääkida ei saa. Maali on meil seega palju, maalist räägitakse palju ning aeg-ajalt tekib vajadus kokkuvõtete tegemise järele. "Muutuv maalikunst" esineb publikut teavitavas rollis ja rõhuasetus langeb nüüdismaali võimaluste tutvustamisele.
Näituse kuraator: Eha Komissarov
Näituse kujundaja: Urmas Muru

30.04 – 8. 08.2010, Kumu kunstimuuseumi suur saal
Näitus annab ülevaate leedu kunsti suurkuju Mikalojus Konstantinas Čiurlionise (1875–1911) loomingust, teosed pärinevad M. K. Čiurlionise Riiklikust Kunstimuuseumist Kaunases. Tegu on esmakordse ulatusliku Čiurlionise loomingu ülevaatega Eestis – paari tema originaali eksponeeriti küll Eesti Kunstimuuseumis 1983. aastal toimunud Leedu maaliklassika näitusel, ent sedapuhku on temalt väljas 55 teost. Originaalset kunstnikku-sümbolisti eristab see, et ta oli ühtaegu ka silmapaistev helilooja, kelle muusikaline mõte kajab vastu tema fantaasiarikkas kujutavas kunstis.
Näituse kuraator: Mai Levin
Näituse kujundaja: Mari Kurismaa

8.04 – 26.09.2010, Kumu kunstimuuseumi IV korruse B-tiivas
Näitus toob vaatajate ette põnevad leiud ja juba tuntud teosed varasest nõukogude eesti kunstist, keskendudes tollases ideoloogias ja kultuuris olulist rolli mänginud uut tüüpi naisekujule.
Näituse kuraatorid: Katrin Kivimaa (Eesti Kunstiakadeemia) ja Kädi Talvoja (Eesti Kunstimuuseum)
Näituse kujundaja: Eva-Maria Gramakovski

5.02.– 25.04.2010, Kumu kunstimuuseumi V korrus
Rahvusküsimuste temaatika aktuaalsust on raske üle hinnata. Kohalikus Eesti kultuuriruumis on viimastel aastatel üheks enim vastasseisu, viha ja vägivalda põhjustanud sündmuseks afäärid erinevaid ajalookäsitlusi põlistavate monumentide ümber. Euroopast ja maailmast kuuleme pidevalt illegaalsetest immigrantidest, Schengeni viisaruumist, aga ka paremäärmuslikust liikumisest ning rassistlikel põhjustel neonatside poolt toime pandud kuritegudest. Kes võib Eestis ja Euroopas elada ja millistel tingimustel? Kellel on õigus siinse elu asjades kaasa rääkida? Kes võib nõuda poliitilisi õigusi ja kes peab leppima lihtsalt võimalusega teenida ja tarbida? Näitus "Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel" julgeb kahelda esmapilgul loomulikus ning kutsub üles uuesti läbi mõtlema kollektiivse eneseteadvuse mehhanisme kaasaegse maailma kontekstis.
Näituse kuraator: Rael Artel

22.01.– 30.05.2010, Kumu kunstimuuseumi III korruse B-tiivas
Anton Starkopfi (1889–1966) looming on oluliselt mõjutanud modernistliku skulptuuri arengut 1920.–1930. aastate Eestis. Starkopf tõi eesti skulptuuri uuenduslikke ainevaldkondi ja saksa ekspressionismist mõjutatud figuurikäsitluse ning oli Eesti esimese rahvusliku kunstikooli "Pallas" üks asutajaid 1919. aastal. Starkopfi teened sõjaeelse rahvusliku kunstnikepõlvkonna kasvatamisel on erakordselt suured.
Näituse kuraator: Ahti Seppet
Näituse koordinaator: Juta Kivimäe

27.11.2009 – 11.04.2010, Kumu kunstimuuseumi suur saal
Näitus "POPkunst Forever!" annab ülevaate Eesti popkunsti algusaastatest. Näitusele on kogutud töid ja muud informatiivset materjali nii muuseumi- kui erakogudest alates aastast 1966. 1969. aasta detsembrikuus toimus Tallinnas kohvikus Pegasus, tolleaegse noore intelligentsi kogunemiskohas, näitus, mille plakatil oli Leonhard Lapin kujutanud Campbelli supipurki à la Warhol. Näituse nimi – "SOUP 69" – ja näituse eestvedajad Leonhard Lapin, Ando Keskküla ja Andres Tolts said popkunsti märgiks ja sünonüümiks aastateks.
Näituse kuraator: Sirje Helme
Näituse kujundaja: Andres Tolts

2.10.2009 – 28.03.2010, Kumu kunstimuuseumi IV korruse B-tiivas
Näitus tutvustab Turu kunstniku Harro Koskineni (s 1945) popiperioodi loomingut. Harro oli üks 1960.–1970. aastate Soome vaimukamaid ja teravapilgulisemaid kunstnikke, kelle teosed tekitasid alalhoidlikus publikus ja võimuesindajates aktiivset vastuseisu. Harro kriitika väikekodanliku elulaadi vastu ärgitas tsensuuri ning kutsus esile hukkamõistu.
Näituse kuraator: Mia Haltia (Turu Kunstimuuseum)

11.09.2009 – 17.01.2010, Kumu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti galeriis
Näitus "I Love Malmö"on koostatud Malmö kunstimuuseumi kollektsiooni põhjal ning on osa muuseumidevahelisest koostööprojektist ”Museums in Motion”. Kumu kunstimuuseumi kuraatorid Maria-Kristiina Soomre ja Eha Komissarov on Malmö kogudest valinud näitusele ligi 80 teost, mis tutvustavad siinsele publikule klassikuid nagu August Strindberg, Anders Zorn ja Carl Fredrik Hill, annavad võimaluse kohtuda rahvusvaheliste suurnimedega nagu Joseph Beuys, Andy Warhol, Nan Goldin ja Wolfgang Tillmans ning Põhjamaade kaasaegse kunsti olulisemate tegijatega nagu Öyvind Fahlström, Esko Männikkö, Gardar Eide Einarsson, Elmgreen & Dragset, Elina Brotherus, Olafur Eliasson, Annika von Hausswolff, Lars Siltberg, Superflex jpt. Seega annab näitus võimaluse tutvuda näidetega Põhjamaade kunstist üsna erinevatest ajalõikudest, näituse kesktelje moodustab aga eelkõige nn ”Põhjamaade imena” tuntud kunstiplahvatus 1990. aastatest. Eesti publikule annab see olulise õppetunni Põhjamaade kaasaegse kunsti olulisematest teemadest ja suundumustest. Malmö kunstimuuseumi kollektsioon on Skandinaavia kontekstis märkimisväärne, neile kuulub üks ulatuslikumaid Põhjamaade nüüdiskunsti valikuid, ent ka suurepäraseid näiteid selle regiooni varasemast kunstist. Ometi puudub Malmö kunstimuuseumil esinduslik hoone, milles oma kollektsiooni seda väärivas mahus eksponeerida, mistõttu on muuseum Euroopa kunstikaardil kohati varju jäänud.
Näituse kuraatorid: Eha Komissarov ja Maria-Kristiina Soomre
Näituse kujundajad: Ralf Lõoke ja Neeme Külm
Näituse graafiline kujundus: Jaanus Samma

19.06 – 01.11.2009, Kumu kunstimuuseumi suur saal
Ülo Õuna (1940–1988) looming tundub veel praegugi eesti kunstis väga erandlik. Ta on mõjutanud tervet põlvkonda eesti kujureid, ehkki pole kunagi töötanud õppejõuna. Ülo Õun tõi eesti kunstinäituste õhkkonda lõbusat elevust, kirgi ja hämmingut, mida keegi eales ei oleks osanud siduda ajastu kiiresti muutuvas kunstielus kõige igavamaks kunstiliigiks tembeldatud skulptuuriga. Temaga tuli eesti 1970. aastate skulptuuri midagi olemuslikult uut: sõbralik grotesk, mis väljendus nii skulptori loodud portreedes kui ka figuraalses vabaloomingus. Üllatav oli ka kaudselt Alberto Giacometti hilisloomingut meenutav vaba modelleering.
Näituse kuraator: Juta Kivimäe
Näituse kujundaja: Isabel Aaso-Zahradnikova
Näituse graafiline kujundus: Tuuli Aule

29.05 – 20.09.2009, Kumu kunstimuuseumi IV korruse B-tiivas
Näitus keskendub omas ajas unikaalse Foksal Galerii rollile avangardkunsti eksponeerija ja tutvustajana sotsialistlikus Poolas. Sulaajast peale suhtuti avangardkunsti Poolas leplikult ning Foksal Galeriist sai alates selle loomisest 1966. aastal avangardi üks olulisemaid eestkõnelejaid. Galerii tegutseb tänaseni, korraldades regulaarselt näitusi, lisaks on sel mahukas arhiiv, mis koondab dokumente Foksali tegevusest läbi aegade.
Näituse kuraator: Karolina Labowicz-Dymanus (Foksal Galerii)
Näituse kujundaja: Jaanus Samma

16.05 – 23.08.2009, Kumu kunstimuuseumi V korrus
Näitus "Quilting Sessions" USA kaasaegse kunsti suurkujult Paul McCarthylt ja kunstnikutaustaga õudusjuttude kirjanikult Benjamin Weissmanilt hõlmab kahe kunstniku koostöös 1997–2008 loodud teoseid, mis on valminud vestluse käigus joonistusi üle laua edasi-tagasi ulatades ja täiendades. Pealkiri "Quilting Sessions", mille kohalikuks vasteks võiks pakkuda "Kohvilauajoonistused", viitab koostöö ebaametlikule taustale ning tänu improvisatsioonile ja kordustele võimalikuks saanud ühendusteele alateadvuse ja vaba väljenduse vahel.
Näituse kuraatorid: Karin Seinsoth, Hauser & Wirth, Zürich-London ja Paul McCarthy, USA

16.05 – 23.08.2009, Kumu kunstimuuseumi V korrus
Näitus "Asjade seis" Kumu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti galeriis koondab tähelepanu­väärsemaid kunstnikupositsioone Eesti kaasaegsest kunstist ja selle lähisfäärist. Meie ümber lokkab kriis, riik kompab oma reaalse eksistentsi piire, väärtusi hinnatakse ümber, rakendatakse radikaalseid meetmeid, ressursse kärbitakse ja makse tõstetakse – miski ei ole enam endine.
Näituse kuraatorid: Eha Komissarov ja Maria-Kristiina Soomre

13.03–17.05. 2009, Kumu kunstimuuseumi IV korruse B-tiivas
Näituse nullpunktiks on traditsiooniline kunstnikuportree pintsliga. Teised teemad tõukuvad esinduslikkuse soovist. Omaette alajaotus on sündinud töödest, mis lähtuvad sarnasuse ja korduvuse ideest. Kuigi Paul Burman ja Johannes Saal tundsid ehk suuremat huvi enese muutuvate seisundite ja meeleolude vastu haigusest tingitud kõrgendatud tundlikkuse tõttu, ei diagnoosi "maniakaalsus" ilmtingimata haigust või egohullust. Nii mõnelgi juhul väljendub see hoopis äärmuslikus tööpanuses ja ajas, mis kunstile ohverdatakse.
Näituse kuraator: Kädi Talvoja
Näituse kujundajad: Liisi Eelmaa ja Maret Kukkur

1.03 – 26.04.2009, Kumu kunstimuuseumi V korrus
Näitusel on väljas valik auhinnakandidaatide uuemast loomingust. Maria Duncker loob oma installatsioonidest Kumu viiendale korrusele ruumiteose, kus domineerivad looduslikud materjalid ja muinasjutulised karakterid. Tea Mäkipää väljendab poeetilistes, kohati traagilistes, kohati lausa humoorikates installatiivsetes seisukohavõttudes muret maakera saatuse pärast, keskendudes inimtegevuse jälgedele. Katrīna Neiburga videod tegelevad kaasaja ühiskonna ja elukorraldusega, ühendades isikliku ja sotsiaalse tasandi, ning kommenteerivad kunstieksperimentide kaudu muu hulgas naise rolli. Nelja välja pandud Mark Raidpere teost ei ole Eestis kuigivõrd eksponeeritud, seega võib laiemale kunstipublikule lubada üllatusi ka kodumaiselt kandidaadilt. Eksperimentaalkino taustaga kunstnik Seppo Renvallilt saab näha video- ja fotoinstallatsioone, mis keerlevad samuti isikliku ja sotsiaalse kokkupuutepunktide ümber.

06.02.–30.05.2009, Kumu kunstimuuseumi suur saal
Aastatuhandeid on lilled olnud armastatud kujutamisobjekt ja kaunistusmotiiv. Tänu värviilule ja hämmastavalt erinevale kujule on inimesele meeldinud lilli enda kõrval näha. Lilled saadavad inimest sünnist surmani ning kuuluvad paljude rituaalsete sündmuste – sünnipäevade, pulmade, rongkäikude, matuste – juurde. Lilledega kaunistatakse oma tuba, neid kasvatatakse aias ja triiphoonetes, tikitakse tarbeesemetele ja kootakse pitsidesse. Lillemotiivid on läbinud kõiki kunstiliike, haaranud erinevaid ajastuid ja kunstnikuisiksusi. Näitusel näeme lillemotiivide kunstilisi arendusi raidkividel, kahlitel, portselanil, metallist tarbeesemetel ja lehvikutel, tikandites ja pitsides, eelkõige aga maalikunstis. Lillemotiive on kujutatud erinevatel põhjustel ning nende tõlgendustes peegeldub ajastu vaim.
Näituse kuraator: Tiina Abel
Näituse kujundajad: Mari Kurismaa ja Mari Kaljuste

12.12.2008-15.02.2009, Kumu kunstimuuseumi V korrus
Lauri Astala kunstilooming koosneb peaasjalikult skulptuuridest, videotest ja arvutipõhistest videoinstallatsioonidest, mis puudutavad teemasid nagu ruumi mõiste ja aistingud ning neid kujundavad ja raamistavad kultuurilised struktuurid. Käesoleval näitusel esitleb Astala kolme videoinstallatsiooni: "Vaatamisest", "Väike näitemäng pildi näivusest" ja "Väike näitemäng helendusest". Neid kõiki iseloomustab suhete katkestamine traditsioonilisi kino ja black boxi keskkondi iseloomustavate vaatamisviisidega.

05.12.2008-15.02.2009, Kumu kunstimuuseumi V korrus
Swedbanki kunstipreemia 2008 laureaadiks sai Miks Mitrevics Lätist. Žürii esinaine Iris Müller-Westermann: "Miks Mitrevics uurib väga vana küsimust: Kes me oleme ja kuidas me maailma tunnetame? Me tunnetame maailma oma tegusid ja kogemusi rekonstrueerides ja meelde jättes. Kuid Miks Mitrevics näitab ilma vähimagi irooniata, et mineviku rekonstrueerimine on võimatu katse." Näitusel on üleval Swedbanki kunstipreemia 2008 tööd viie riigi viielt kandidaadilt: Taavi Piibemann (Eesti), Miks Mitrevics (Läti), Kristina Inciūraitė (Leedu), Alexander Vaindorf (Rootsi), kunstnikeduo Igor Makarevich ja Elena Elagina (Venemaa).

28.11.2008-01.02.2009, Kumu kunstimuuseumi A korpuse trepikojas
„Elephant Bullet eostati Taani, Leedu ja Eesti kunstnike poolt Berliinis, täpsemalt ühes Prenzlauer Bergi linnaosa Vietnami restoranis. Aasta oli siis vist 2006. Tol õhtusöögil arutleti selle üle, kas tuleks tegeleda möödunud 15 aastaga või järgneva 15 aasta ja 1 sekundiga.” Mäletate ju seda Andy Warholi surematut lauset, kus ta annab igale inimesele teoreetilise võimaluse saada 15 minutiks kuulsaks. Elephantid on megalomaaniliselt tuletanud Warholi minutitega arveldavast hüpoteesist 15 pikka sisutihedat aastat. Kuulsatel kunstnikel on õigus loominguvabadusele ning videoskriiningutest koosnev ekspositsioon Kumu hästidisainitud modernistlikes trepikodades häälestab vaataja üllatusteks, mida toodavad ühiselt ettevõetud kunstimängud. Elephantide väljapanek hõlmab mõtisklusi kunstist ja kunstniku kohast, mis on eriti hea vaatenurk maailmas, kus kunstnikul polegi kohta. Sellest tõsiasjast johtub agressiivseid afekte, ilusaid koreograafilisi etteasteid, tähelepanekuid elust, esemetest ja inimestest.

31.10.2008-11.01.2009, Kumu kunstimuuseumi suur saal
Centre Pompidou kogude põhjal koostatud näitus keskendub sürrealistlikule fotole aastatest 1922–1947, andes ajastu sürrealistlikku vaimu edasi mitte ainult prantsuse kunstnike loomingu kaudu, vaid näidates ka rahvusvahelisel areenil toimunut. Muu hulgas tutvustatakse läbinisti kunstiliste tööde kõrval ka kaasaegset reklaam- ja moefotot.

5.09.2008-23.11.2008, Kumu kunstimusueumi V korrus
Fluxus on 1960. aastatel rajatud mõjuvõimas rahvusvaheline "intermediaalne" – muusikat, tegevust, luulet, objekte ja sündmusi hõlmav – (anti-)kunstivõrgustik, mille keskused asusid Ameerika Ühendriikides, Lääne-Euroopas ja Jaapanis. Käesolev näitus on uurimus selle liikumise sidemetest ja mõjudest teisel pool raudset eesriiet. Millist vastukaja leidis Fluxus endise idabloki maades, millised kokkupuuted tekkisid Fluxuse kunstnike ja kohalike kunstnike vahel ning millised paralleelsed arengud leidsid aset?
Näituse koostaja: Künstlerhaus Bethanien
Näituse kujundaja: Andrea Pichl

11.07.2008-12.10.2008, Kumu kunstimuuseumi suur saal
Eerik Haamer (1908–1994) on kunstnik, kelle tähtteosed – "Pime", "Noor ema", "Perekond vees" jt – on ammu saanud klassikaks ja leidnud auväärse koha igas eesti kunsti ajaloolises ekspositsioonis. Oma kodumaise loomeaja jooksul kujunes Pallase kooliga Haamerist Eesti kandvamaid maalikunstnikke, kelle figuraalkompositsioonid Saaremaa ja Ruhnu randlaste elust kõnelesid üldinimlikel teemadel ja evisid harvaesinevat sügavust. Eerik Haamer oli üks tuhandetest paadipõgenikest, kes 1944. aasta sügisel Nõukogude okupatsiooni eest pagedes valis vabaduse.
Näituse kuraator: Reeli Kõiv (Tartu Kunstimuuseum)