Näituste vaated 2011

26.11.2011 - 25.03.2012, Kumu kunstimuuseum, 4.korruse A-tiivas 
1970.–1980. aastatel oli kultuuriväli Eestis kinnine ruum, otsekui teatrilava, kuhu koondub valgusvihuna tähelepanu. Teater täitis neil aastatel ka dramaturgiast ja kirjandusest kaugeid poliitika, ajalooteaduse jm ülesandeid. Teatri rituaalid huvitasid ja huvitavad inimesi ka selletõttu, et need tähistavad sidet laiema kultuuriväljaga ning aitavad ületada sotsiaalset tegelikkust.

Näituse kuraator: Anne Untera

14. oktoober – 31. detsember 2011, Kumu kunstimuuseumi 5. korrus, kaasaegse kunsti galerii 
Aastaid installatsioonides, lavakujundustes ja performance’ites ruumilisi pingeid käsitlenud Ene-Liis Semper (s 1969) loob näitusel keskkonna, mis koondab mastaapset ruumiinstallatsiooni ja uusi videoteoseid.
Praegu NO teatri ühe juhina hästituntud Ene-Liis Semper on publiku jaoks piiriületaja, kes pakib etendusi videoformaati ja teeb põhust teatrihooneid. Samas oli just kujutav kunst hüppelauaks, kust 1990. aastatel sai alguse Semperi teekond suurde kunsti. Näitus testib Semperi teatraalse ruumi loomise kogemust muuseumi ja kunsti sümboolses ruumis. Samuti tulevad esitusele kunstniku uued videod. Ene-Liis Semperi kohtumine Kumuga tõotab tulla intrigeeriv!

Näituse kuraator: Eha Komissarov

7. oktoober 2011 – 08. jaanuar 2012, Kumu kunstimuuseumi Suur saal 
Nimeka kuraatori Adam Budaki koostatud rahvusvahelise kaamerakunsti näituse eesmärk on tuua esile fotograafia kui meedia eneserefleksiivsus ja kaardistada selle seisu kaasaegse kunsti kontekstis. Kuraatorit huvitab, millistel tingimustel ja kuidas fotograafia "töötab", milline on fotokujutise struktuur ning kuidas on võimalik ületada selle meedia piire – ehk minna TEISELE POOLE.
Kunstnikud: Helena Almeida, John Baldessari, Becky Beasely, Stefan Burger, Miriam Böhm, Banu Cennetoglu, Sunah Choi, Haris Epaminonda, Geoffrey Farmer, John Gerrard, Jack Goldstein, Caroline Heider, Anette Kelm, Elad Lassry, Tatiana Lecomte, Christodoulos Panayiotou, Marlo Pascual, Alexandre Singh

Kuraator: Adam Budak

9. september–18.detsember 2011, Kumu kunstimuuseumi 4. korrus, B-tiib 
Publikule on vaatamiseks toodud Kantori teatrit ning kujutavat kunsti ühendav looming – alustades legendaarsetest lavarekvisiitidest, etenduste ja häppeningide dokumentatsioonidest kuni maalide ning visanditeni.
"Näitusel eksponeeritakse Kantori lavastuste keskseid rekvisiite, millel oli etendustes võtmeroll," ütles näituse koordinaator Ellu Maar. "Kantor oli ise oma lavastuste stsenograafiks ja seetõttu oli tema loodud lavaobjektidel etenduses oluline iseseisev väärtus, need olid näitlejaga võrdväärsed lavakeele osad. Lisaks tutvustab näitus teda ka maalikunstnikuna."
Lisaks teatrialasele tegevusele tutvustab näitus Kantorit ka maalikunstnikuna. 1950. aastatel viljeles Kantor esimesena Poolas informalismi – pärast sõda Euroopas ja eriti Prantsusmaal levinud abstraktset maalilaadi. 1960. aastatel kujunes Kantori loomingu tunnusmärgiks "amballaaž" (tuletatud prantsuskeelsest sõnast "pakkimine"), mis leidis väljenduse lõuendile kinnitatud ülemaalitud objektides nagu pakendid, vihmavarjud jne. 1970. aastal Varssavi Foksal galeriis vihmavarjumaalidega läbi viidud aktsioon "Multipart" iseloomustab hästi Kantori loomingu protsessuaalset ja sekkumisele suunatud tahku.

Näituse kuraator: Józef Chrobak Cricotekast

17. juuni – 30. oktoober 2011, Kumu kunstimuuseumi 3. korrus, B-tiib 
Maailma tippu kuuluvate Belgia kunstnike tööd esindavad oma loomingus vastandlikus käsitluses, kuid samas äärmiselt iseloomulikult 19.–20. sajandi Flaami ja Belgia kunsti ning kultuuri. Näitusega koos ilmub rikkalikult illustreeritud kataloog eesti ja inglise keeles. "Ensor on maailmanimega maalija, keda saatis juhtiva modernistliku kunstniku maine hoolimata sellest, et tema nägemuslik ja vastuoluline kunst oli ebatavaline ning tal oli kunstimaailmas rohkem vaenlasi kui sõpru. Paljud kunstnikud, sh de Bruycker said temalt tuntavaid mõjutusi," ütles näituse kuraator Tiina Abel. "Kui Ensor oli inimloomuse kriitik, siis de Bruycker tõlgendas oma töödes peamiselt Genti miljööd." James Ensor (1860–1949) tegi oma parimad tööd aastail 1886–1891 ning see looming kuulub 19. sajandi graafika tippu. Ensorit lummasid vastupidavad vaskplaadid, trükivärvid ja võimalus teha erinevaid tõmmiseid. Kunstniku loomingu püsitegelased deemonid ja viirastused, Kristus ja Saatan, inglid ja Surm, inimlikud pahed ja idülliline loodus tundsid end hästi nii lõuendil kui paberil. Jules de Bruycker (1870–1945) pidas graafikat ainsaks väljendusvahendiks, õppis põhjalikult tundma selle võimalusi ja kasutas neid meisterlikult suuremõõtmelistes ofortides. Ühtlasi sai temast armastatud kodulinna Genti inimeste ja olustiku tõlgendaja, keda paelus kõige enam töölisklassi ja vaeste eluolu. Kahe kunstniku loomingulisest pärandist eksponeeritakse üle 120 maali, joonistuse ja graafilise lehe.

Näituse kuraator: Tiina Abel

10. juuni – 18. september 2011, Kumu kunstimuuseumi suur saal 
Näitus keskendub 20. sajandi esimese poole vene avangardkunsti ühe omapärasema meistri Pavel Filonovi (1882/1883–1941) loomingule, käsitledes seda laiemas kontekstis – lisaks Filonovi teostele eksponeeritakse nii vene avangardi teiste suundade esindajate töid kui ka näiteid sotsrealismist, mis muutus alates 1930. aastatest Nõukogude Liidu ametlikuks kunstikaanoniks. Väljapanek valmib koostöös Riikliku Vene Muuseumiga, mille kogudest Kumus eksponeeritakse 56 teost: neist 25 Filonovi teost, 23 vene avangardi esindavat tööd ja 8 sotsrealistlikku suurmaali. Näitusega kaasneb kataloog tekstidega eesti, vene ja inglise keeles. Kunstnik ja kunstiteoreetik, analüütilise kunsti süsteemi looja Pavel Filonov on võrreldav vene avangardi võtmekujude Vassili Kandinsky ja Kazimir Malevitšiga. Tema ainulaadsus vene avangardkunstis seisneb Akadeemia pärandi ja uue kunstikeele sünteesis. Filonovi kunstimeetod ei näinud ette esemelise maailma kujutamisest loobumist abstraktse kunsti kasuks: ta uuris nähtamatuid protsesse nähtavate asjade sees, püüdes näidata vaatajatele elava mateeria struktuuri.

13. mai – 25. september 2011, Kumu kunstimuuseumi 5. korrus 
Näitus "gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur" tutvustab kunstnikke, kelle looming käsitleb muutunud tingimusi maailmas, mis on kasvaval määral meedia poolt vahendatud ning kus internetiühendus on laienenud kõigile eluvaldkondadele. Võrgutehnoloogiad on viinud põhjapanevate majanduslike ja sotsiaalsete muutusteni ühiskonnas. Tänapäeva ühiskonda kujundab internetikultuur, millel on potentsiaal luua kogukondi ja ruume. Kaasaegse võrgustunud ühiskonna tooniandvad jooned on mobiilsus ja ühendatus, infoajastu domineerivad abivahendid on sülearvuti ja nutitelefon. Nad pakuvad igal ajal ja kõikjal ligipääsu üleilmastunud digitaalsele andme- ja infovõrgustikule, mis katab meie tegelikkust otsekui teine nahk ning mõjutab seda, kuidas tajume meid reaalselt ümbritsevaid asju. Mobiilne tehnoloogia teeb GPSi, RFID ja teiste geoinfosüsteemide abil võimalikuks tegeliku ruumi ja virtuaalse ruumi ajalise kattumise. Infootsing toimub otse kohapeal – teavet saadakse täpse geograafilise asukoha, lähedusse jäävate tarbimisvõimaluste või toodete endi kohta. Mobiiltelefonide kõrval on internet kujunenud üheks tähtsamaks osaluslikuks massiteabevahendiks. Arvutimängud, Second Life või võrguportaalid nagu Facebook pakuvad võimaluse ülemaailmseks infovahetuseks ja globaalseks võrgustumiseks. Näitus esitleb teoseid, mis tegelevad kommunikatsiooni ja võrgustumise teemaga, arutledes globaalses võrgukultuuris toimunud ühiskondlike muudatuste üle, mille on esile kutsunud digitaalne meedia. Kuidas me käsitleme suurenevat võrgustumist? Kuidas saame ära kasutada globaalsete võrgustike võimalusi? Kuidas me neis toimime?

Näituse kuraator: Sabine Himmelsbach

13. aprill – 23. oktoober 2011, Kumu kunstimuuseumi 4. korrus, A-tiib, graafikakabinet 
Urmas Ploomipuu (1942–1990) tegutses valdavalt graafikuna, olles ühtlasi 1970. aastate popi-laine üks šikimaid esindajaid. Ploomipuu isikunäitusel esitletakse tema graafikat ning neljast õlimaalist, mõnest guašist ja akvarellist koosnevat väiksearvulist maaliloomingut, millele ei ole seni eraldi tähelepanu pööratud. Näitus "Urmas Ploomipuu valge maja" on viimase üheksateistkümne aasta jooksul kolmas retrospektiivne väljapanek kunstniku loomingust, kellel eluajal polnud ühtegi isikunäitust ning kelle teoste suhteliselt väike koguarv on taganud talle küll viitelises mahus tähelepanu eesti 1970. aastate graafika ja 1980. aastate maalikunsti retsensioonides, nagu ka koha hilisematel ülevaatenäitustel, kuid kelle terviklik looming on seni kokku võtmata jäänud. Tema matemaatiliselt ülitäpseid ja geomeetriliselt korrastatud vaikelusid võib lisaks nende eripärale kohalikus hüperrealismis, kuhu kunstnik kitsamalt liigitub, vaadata ka kui elegantseid sissekandeid kohaliku kontseptuaalse maalikunsti vägagi kitsasse lahtrisse.

Näituse kuraator: Tõnis Saadoja

29. aprill – 28. august 2011, Kumu kunstimuuseumi 4. korrus, B-tiib 
Näitusel asetuvad omavahel dialoogi kaks Eesti 20. sajandi teise poole omanäolisemat linnamaalijat, kelle 1970.–1980. aastate looming kõneleb urbanistliku keskkonna erinevatest tajumisviisidest. Kuigi Ludmilla Siim (1938) ja Jüri Palm (1937–2002) kuuluvad sünniaastatelt samasse popkunstist ja hüperrealismist mõjutatud kunstnikepõlvkonda, võib öelda, et kumbki on oma suhtes linliku miljööga jõuliselt isikupärane – üksi linnas. Ludmilla Siimu linn on helge modernistlik city – mitte niivõrd seitsmekümnendate alles kerkiv Tallinn, kuivõrd selle tulevikumudel. See on linnaruumi kõige kaasaegsemate lõikude – esimeste klaasiste kõrghoonete ja uusrajoonides elavate noorte linlaste – Tallinn. Jüri Palmi linn on kujuteldav öine metropol, mille elanikud meenutavad kangelasi toonastest lääne filmidest – tsiklitel läbi prahihunnikute kihutavad motoantroposed, teksaülikondades gängsterid, erkpunaste huultega naisvambid ja üksildased kaabudes flanöörid. Nii Siim kui Palm toovad vaatajani artistlikke metropole, millel pole kunstnikke toona reaalselt ümbritsenud linnaga suuremat pistmist – näiteks võib siit leida eesti kunsti esimesi urbanistlikke kaleidoskoope, suurlinnavertiigot, metropolierootikat ja linnaelu kiirusele viitavat liialdatud perspektiivi.

Näituse kuraatorid: Liisa Kaljula ja Eha Komissarov
Kataloogi kujundus: Tuuli Aule

Valguse motiiv maailmasõdade vahelises eesti kunstis
04.02. – 05.06.2011, Kumu kunstimuuseumi 3. korrus, B-tiib
Klassikalise maalikunstniku loominguline elu tiirleb valguse ja värvi ümber. Enne seda, kui kunstnikud hakkasid (kunstlikku) valgust kasutama kunstiteose osana, olid nad juba sajandeid tegelenud valguse kujutamisega. Avastati, et valguspeegeldustega täidetud loodus on tulvil visuaalset sära ja meeleolusid. Impressionistid, kelle loomingulisteks mõttekaaslasteks võib lugeda ka eesti kunstnikud Adamson-Ericu, Aleksander Vardi, Villem Ormissoni, Konstantin Süvalo ja Paul Burmani, suutsid imetlusväärse usutavusega uurida päikesevalgusega ülekallatud ruumi, näha selles õhu ja värvide võbelust. Teiste jaoks kujunes valgusest oluline pildiainese lavastamise abivahend. Valgus tõstab olulisima esile, kujundab objektide hierarhia. Dramaatiline valgus võib, kuigi ei pruugi – kõik oleneb maalilavastuse žanrist – viia tee nähtava reaalsuse taga peituvasse tähenduste maailma. Just "Pallase" kunstikoolis õppinud poeetilised realistid Kaarel Liimand, Andrus Johani jt tunduvad omavat valguse abil jutustamise soont. Valguse kujutajate kõrval on neidki, kes lahutavad valguse algosadeks ja tegelevad ainult värviga. Karl Pärsimäe, Jaan Grünbergi ja Kristjan Tederi värvikasutus on muutunud sõdadevahelise eesti kunsti legendiks, 1930. aastate lõpul "Pallase" lõpetanud Endel Kõks ja Lepo Mikko innustusid taas puhtast värvipinnast. Lõpuks on maailmasõdade vahelisel ajal loodud kunstis ka oma metafüüsikud, kelle tõlgenduses põimub inimesest väljapoole jääv valgus sisemise valgusega. Nikolai Kummitsa "küünlavalguspiltides", aga üllataval kombel ka 1930. aastate naisgraafikute mustvalgetel lehtedel kannab valgus spirituaalset laengut.

Näituse kuraator: Tiina Abel
Näituse kujundaja: Inga Heamägi
Näitusegraafika: Tuuli Aule

02.01-17.04.2011, Kumu kunstimuuseumi IV korrus, B-tiib 
20. jaanuaril avatava Tallinna XV Graafikatriennaali, Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluva kunstisündmuse avalöögina on alates 2. jaanuarist Kumus võimalik näha pikkade traditsioonidega maineka Ljubljana Graafikabiennaali hitt-töid triennaali satelliitnäitusel "Mapping". Ljubljana Graafikabiennaal toimus esmakordselt 1955.aastal ning on maailma vanim tänaseni regulaarselt toimuv graafika suurnäitus. Ljubljana näitusest on aastate jooksul osa võtnud ligi 5000 kunstnikku kaheksakümnest eri riigist, sealhulgas ka eestlased, kes Nõukogude Liidu ajal biennaalist salaja osa võtsid. Biennaalil on osalenud Jüri Arrak, Raul Meel, Concordia Klar, Ado Lill, Liina Siib, Urmas Viik jpt., erinevaid preemiaid on pälvinud Evald Okas, Vive Tolli, Vello Vinn, Mare Vint, Leonhard Lapin, Vladimir Makarenko, Kaisa Puustak, Marko Laimre. "Mapping" toobki lisaks nimekatele lääne kunstnikele Kumus rahva ette ka Eha Komissarovi koostatud valiku biennaalil osalenud eestlaste töödest. Tõeliste maailma kunsti suurnimedena tuleks aga ära mainida Pablo Picasso, Damien Hirst, Robert Rauschenberg, Richard Hamilton, Jean Arp, Viktor Vasarely, kellest igaüks on leidnud oma koha pea kõigis olulisemates 20. sajandi kunstiajaloo käsitlustes.

Näituse kuraator: Lilijana Stepancic
Näituse kokkupanekul osalesid: Eha Komissarov ja Breda Škrjanec
Näituse kujundaja: Liina Siib

21.01. – 8.05. 2011, Kumu kunstimuuseumi suur saal 
"Armastuse, mitte raha pärast" vaatleb tänapäeva graafikat laiemas kaasaegse kunsti loomise ja suundumuste kontekstis. Inglise keeles kirjeldab aforism for love not money igasugust tegevust, mida tehakse kire ja armastuse pärast asja vastu, mis pole rahas hinnatav. Armastuse antipoodina tegutseb triennaalil raha. Raha osutus väga populaarseks teemaks, mida eri maade kunstnikud uurivad, ümbritsevad kire- ja kulutamishasardiga või mõistavad filosoofiliselt hukka. Näitusest võtab osa kuraatorite poolt välja valitud 46 kunstnikku, kellega liitub tiheda konkursi läbinud 63 kunstnikku. Triennaalil on esindatud 35 maa kunstnikud, nende hulgas on väga nimekaid rahvusvahelisi kõrgkategooria kunstnikke. Traditsiooniliselt pöörab triennaal tähelepanu Baltimaade kunstile, säilitades oma Leedu, Läti ja Eesti kunstnikkonna osaluse kaudu triennaali algset identiteeti. Triennaal on avatud kaasaegse kunsti kõige uuematele suundumustele, kaasab videot, performance’it, fotot ja erinevaid trükimeediume. "Armastuse, mitte raha pärast" jaguneb alateemadeks, mis armastuse keerulist struktuuri avades käsitlevad erinevaid armastuse ja rahaga seotud märksõnu nagu igatsus, sõltuvus, pühendumine, perekond, armastus, religioon, poliitika, kaup, fetiš, seks.

Triennaali kuraatorid: Simon Rees (Leedu), Eve Kask ja Eha Komissarov
Näituse kujunduse autorid: Ralf Lõoke ja Neeme Külm
Graafilised disainerid: Jan Tomson ja Indrek Sirkel

21.01 – 8.05.2011, Kumu kunstimuuseumi V korrus 
"Armastuse, mitte raha pärast" vaatleb tänapäeva graafikat laiemas kaasaegse kunsti loomise ja suundumuste kontekstis. Inglise keeles kirjeldab aforism for love not money igasugust tegevust, mida tehakse kire ja armastuse pärast asja vastu, mis pole rahas hinnatav. Armastuse antipoodina tegutseb triennaalil raha. Raha osutus väga populaarseks teemaks, mida eri maade kunstnikud uurivad, ümbritsevad kire- ja kulutamishasardiga või mõistavad filosoofiliselt hukka. Näitusest võtab osa kuraatorite poolt välja valitud 46 kunstnikku, kellega liitub tiheda konkursi läbinud 63 kunstnikku. Triennaalil on esindatud 35 maa kunstnikud, nende hulgas on väga nimekaid rahvusvahelisi kõrgkategooria kunstnikke. Traditsiooniliselt pöörab triennaal tähelepanu Baltimaade kunstile, säilitades oma Leedu, Läti ja Eesti kunstnikkonna osaluse kaudu triennaali algset identiteeti. Triennaal on avatud kaasaegse kunsti kõige uuematele suundumustele, kaasab videot, performance’it, fotot ja erinevaid trükimeediume. "Armastuse, mitte raha pärast" jaguneb alateemadeks, mis armastuse keerulist struktuuri avades käsitlevad erinevaid armastuse ja rahaga seotud märksõnu nagu igatsus, sõltuvus, pühendumine, perekond, armastus, religioon, poliitika, kaup, fetiš, seks.

Triennaali kuraatorid: Simon Rees (Leedu), Eve Kask ja Eha Komissarov
Näituse kujunduse autorid: Ralf Lõoke ja Neeme Külm
Graafilised disainerid: Jan Tomson ja Indrek Sirkel