Illustratsioonid François-René de Chateaubriand’i (1768–1848) romaanile „Atala”. Punktmaneer

Armastusstseenid looduse keskel, idüllilises aias ja pargis või metsikus looduses on kunstnikke ja romaanikirjanikke köitnud renessansist alates. Eriti hinnatud olid need romantismi ajal.
François-René de Chateaubriand oli üks prantsuse vararomantismi esindajaid. Tema menuteosele „Atala” (1801) on iseloomulik eksootikahuvi, kirglikkus, traagika ja puhtahingelise „õilsa metslase” tegelaskuju. Inspiratsiooni romaani jaoks sai kirjanik Ameerika-reisilt, Mississippi soiselt suudmealalt. Ta vaimustus lõunamaisest loodusest, kuid pettus valges inimeses pärismaalaste raske olukorra tõttu.
Chateaubriand’i jutustuse nimikangelane on pooleldi eurooplane, pooleldi indiaanlane, kes armub natchezi hõimu liikmesse Chactasesse. Armastuse ja emale antud karskusvande vahel konflikti sattununa sooritab Atala enesetapu.
Esimesel pildil on kujutatud stseen, kus Atala leiab vaenuliku hõimu kätte vangi sattunud Chactase. Nad põgenevad koos ja kohtavad heasüdamlikku misjonäri, isa Aubryt. Viimasel pildil on stseen romaani kurvast lõpust: sureva Atala kõrval ahastab Chactas, keda munk püüab lohutada.
Teosed loonud G. Duthé oli Pariisis tegutsenud prantsuse gravöör. Gravüüride eeskuju joonistaja Charles Abraham Chasselat oli samuti Pariisis tegutsenud prantsuse maalikunstnik ja litograaf.