Usk, lootus, armastus. 1822. Õli

Usku, lootust ja armastust nimetatakse kolmeks teoloogiliseks või kristlikuks vooruseks. Tihti kujutatakse neid sümboolselt kui kolme naist. Sellisel juhul on Usul atribuudiks muidugi rist, Lootusel ankur ning Armastusel väikesed lapsed. See viitab, et tegemist ei ole kirgliku, vaid hooliva armastusega, mis meenutab ema isetut suhet oma lapsega.
Teoloogilised voorused on erinevalt inimlikest voorustest (tarkus, mõõdukus jne) jumala and ning sellisena kõige alus. Esmakordselt on neid nimetanud apostel Pauluse 1. kirjas korintlastele: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus” (1 Kr 13:13).
Maalil, mis kujutab endast eeltööd Vene Tsarskoje Selo lossi kiriku dekoori jaoks, ongi Armastuse allegooria paigutatud aukohale Usu ja Lootuse vahel. Kuna teos jäi Otto Ignatiuse varase surma tõttu pooleli, siis lõpetas selle tema sõber Gustav Adolf Hippius.

Teose autor Otto Friedrich Ignatius oli baltisaksa maalikunstnik, kes töötas Peterburis ja täitis õukonna tellimusi. Maali kaasautor Gustav Adolf Hippius oli samuti baltisaksa maalikunstnik, kes tegutses Peterburis ja vanemas eas Tallinnas.