Johannes Mikkel sai maali vahetuse teel kunstikogujalt Eduard Bramanilt (E. Bramanis), kellelt ta sai ka Faijumi portree ja „Wouwermani”. Braman omakorda ostis need maalid 1939. aastal toonaselt Läti kunstimuuseumi direktorilt (sel ajal oli muuseumi direktoriks Vilhelms Purvîtis), kes töötas tsaariajal Ermitaažis konservaatorina.
Mikkel pidas maali Briti kunstiajaloo suurkuju William Hogarthi (1697–1764) originaalteoseks. Selle tõenduseks viitas ta signatuurile maali all vasakus nurgas (W. HOGARTH 173?). Mikkel uskus, et maal sattus Inglismaalt Mandri-Euroopasse pärast seda, kui kujutatud naistegelastes tunti ära Londoni kõrgseltskonna daamid.
Inglise maalikunstnikule ja graafikule William Hogarthile (1697–1764) tõid rahvusvahelise laia publikumenu eeskätt satiirilised gravüüridesarjad, milles ta kohati robustse groteskini küündivas vormis piitsutas kaasaegse ühiskonna pahesid.
Üks Hogarthi esimesi Euroopas kuulsuse võitnud gravüüre oli „Südaöine moodne keskustelu” (1732/33), millele, nagu Hogarthi puhul tavaline, eelnes maal (1731).
Hogarthi originaalpildil kujutatud „keskustelu” leiab aset St. Johni kohvimajas Londonis kell neli hommikul. Koosviibimisest võtavad osa oma aja tuntud ühiskonnategelased, näiteks punši ammutab pastor Cornelius Ford, kellele surub oma paruka pähe tubakakaupmees ja laululooja John Harrison. Esiplaanil valab Hogarthi arstist sõber veini kaela kuulsale poksijale James Figgile, kes ise on punši liigpruukimisest põrandale vajunud.
William Hogarth. Südaöine moodne keskustelu. 1732/33. Ofort.
Juba vahetult pärast gravüüri väljaandmist ilmusid teose tegelased kaunistustena piibukahadel, nuusktubakatoosidel, lehvikutel jne. Gravüürist ja selle aluseks olnud maalist on tehtud kokku mitukümmend koopiat.
Punšinõu. 1765–1775. Portselan. Meisseni portselanivabrik. Victoria ja Alberti Muuseum, London
Kauss. Delft. 18. saj. Fajanss, glasuurialune koobaltmaal. Rijksmuseum, Amsterdam