Amori püüdmine. 1900–1920. Bock-Wallendorfi portselanivabrik. Portselan, glasuuripealne maal

Johannes Mikkeli järgi oli tegemist Ludwigsburgi portselanimanufaktuuri teosega 18.saj lõpust, teadmata, et Ludwigsburgi manufaktuuri märk teose põhja all on võltsing.

Kompositsioon “Amori püüdmine” kujutab endast 18. sajandi rokokoostiili hilisemat edasiarendust. Ümaral kullatisega dekoreeritud alusel näeme tiivulist Amorit, keda hoiab süles küpsem daam, kõrval põlvitab peolt tuvisid toitev neiu. Kuigi kuju all olev märk (koobaltiga kaks ristatud C-d krooniga) viitab Ludwigsburgi portselanimanufaktuurile, ei esine antud kompositsioon selle vabriku toodete loetelus. Selle 18. sajandi II poole ühe tooniandvama portselanitootja käekirja ja teemade ringi kordasid mitmed 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse portselanivabrikud, teiste hulgas ka Bock-Wallendorfi vabrik. Antud kuju puhul ei ole tegemist siiski vana vormi kordusega, vaid stiili jäljendusega. Elegantne ja mänglevalt sensuaalne figuurigrupp on variatsioon uusrokokoo protselanis levinud armastuse teemal. Kuigi naiste rõivad ja soengud on oma tegumoelt antiigipärased, on noore neiu seelik rokokoolikult lillelise mustriga. Amori alasti keha katab aga seelikutaoline niudevöö, mida rokokooajastu kujudel ei kohta.

Kuju on tõenäoliselt tehtud Fasoldi ja Stauchi portselanimanufaktuuris, samuti tuntud ka Bock-Wallendorfi portselanimanufaktuurina. See Tüüringeni väikelinnas Bock-Wallendorfis asuv vabrik töötas aastatel 1903–1972. Vabriku toodangus moodustasid enamuse uusrokokoo stiilis laste ja naiste kujukesed ning pastoraalsed stseenid, kaasaegsetest teemadest on levinumad baleriinid ja tantsijannad. 20. sajandi alguses valmis mitmes väiksemas vabrikus, seal hulgas ka Bock-Wallendorfis vanade kuulsate portselanimanufaktuuride laadis ja nende märgistusega tooteid.