Portselanist lihavõttemunade valmistamise traditsioon algas varsti pärast Keiserliku portselanimanufaktuuri asutamist, esimesed portselanist munad tegi D. Vinogradov keisrinna Jelizaveta Petrovna jaoks juba 1749. aastal. Pärast seda ja kuni 1916. aastani valmistas manufaktuur igal aastal keisri ja keiserliku pere jaoks maalingutega kaunistatud portselanist mune, mida kingiti sugulastele ja õukondlastele.
Eramanufaktuurid valmistasid portselanmune müügiks, kuid nende toodang harva pürgis Keiserliku portselanimanufaktuuri tasemeni. Kuigi Mikkeli kogu munalt ei leia valmistaja tähistust, annab kauni lillemaalinguga muna teostus alust arvata, et see on tehtud siiski keiserlikus manufaktuuris.
Kuni Aleksander III-ni tehti portselanist lihavõttemune kuni 200 tükki aastas ning need olid väga peenelt kaunistatud maalingutega kas kuulsate kunstiteoste järgi (Raffael, Coreggio, Boucher jt) või kujutati neil pühakuid ikoonidelt, keisri või keisrinna portreesid, samuti kirikute ja losside vaateid.
Lihavõttemuna Correggio maali motiiviga. 19. saj I pool. Vene keiserlik portselanimanufaktuur. Portselan, glasuuripealne maal. Erakogu
19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses jagasid keiser, keisrinna ja nende lapsed Lihavõteteks palju rohkem portselanmune kui seda tehti varem. Lähedastele kinkimiseks valmistati endiselt piiratud hulk kunstiliselt nõudlikke teoseid (ühe muna maalimiseks kulus meistril ligi 40 päeva), kuid laiemale teenijate või hoolealuste asutuste töötajate ringile jagamiseks toodeti igal kevadel kaks kuni viis tuhat portselanmuna. Need „lihtsamad“ munad kaunistati lillemaalingute, keisri või keisrinna monogrammide või riigivapi kujutisega. Õhukesest portselanist munadel on all ja üleval augud lintide jaoks – sellised munad riputati kaunite lehvidega siidipaeltel ikoonide alla. Ilma auguta munad asetati treitud alustel kas laua või kivoti aluse peale.