Johannes Mikkeli eluajal peeti vaasi Delfti fajansi tööks. Arvati, et seda kinnitab ka 17. sajandi Hollandi kunstile iseloomulik pidutsevate talupoegadega maaling vaasi ühel küljel. Sellised rahvalikud stseenid olid siiski levinud laiemalt juba 17. sajandil, 18. sajandil muutub see arkaadilise motiivina veelgi populaarsemaks. Maali teisel küljel on itaaliapärane maastik rändajatega, mis on pigem 18. sajandi kunstile iseloomulik motiiv.
Draakonipeakujuliste käepidemetega urnvaas seostub nii kujult kui sinivalge maalingu poolest 17.–18. sajandil Põhja-Itaalias Liguuria maakonnas, Savonas ja Albissolas toodetud fajansiga.
Sinivalge maaling, mis piirkonna fajanssi (tinaglasuuriga keraamikat) iseloomustab, lähtub 17. sajandil Euroopa vallutanud Delfti fajansi moest. Itaalia vaaside dekoorile on iseloomulikud vaba pintslitööga teostatud maastiku- arhitektuuri- või merevaated ja figuraalmaalingud. Nimeliselt on teada mitmed maalijate perekonnad: 17.–18. alguses tegutsenud Guidobonode perekond, 18. sajandist Folcod, Bosellid, Levantinod jne.
19. sajandil taaselustatakse Savona fajansitööstuse hiilgeaegade traditsioon, eesotsas võimeka maalija Nicoló Poggiga, aga vana-Savona stiilis fajanssnõusid valmistavad ka teised manufaktuurid, näiteks Cantagalli manufaktuur Firenze lähistel.
Vaasi jalg näib olevat hiljem lisatud, nii on läinud kaduma ka võimalik meistrimärk, mis lisatakse reeglina eseme põhja alla. Vaasi kaunistavad maalingud sarnanevad Levantino ateljee 18. saj II poole töödega.
Vaasi kaunistavad maalingud sarnanevad Levantino ateljee 18. saj II poole töödega.
Sinivalge maalinguga taldrikud. Levantino ateljee. 18./19. saj. Erakogu