Johannes Mikkeli andmetel sai ta kujukese Vene keisrinna Katariina II õuedaami järeltulijalt.
Mikkeli kogus on kahe figuuriga esindatud kuulus sari „Ahvikapell”, mille kavandas Meisseni manufaktuuri tuntuim kunstnik Johann Joachim Kändler 1753. (mõningatel andmetel 1747.) aastal ning millest ta valmistas 1765/66 variandi üheskoos Peter Reinickega. Vaimukat „Ahvikapelli” peetakse sageli Meisseni 18. saj pisiplastika parimaks näiteks. Seerias on 21 ilmekat tolleaegse moe järgi rõivastatud ahvifiguuri, kes kujutavad elavates poosides mees- ja naissoost muusikuid laulmas ning mängimas erinevaid instrumente.
„Ahvikapell” on satiiriline teos. 18. sajandil oli ahv narruse sümboliks, tolleaegses kunstis karikeeris rõivastatud ahvifiguur inimlikku rumalust. J. J. Kändlerile on ilmselt eeskujuks olnud prantsuse kunstniku Christophe Huet’ (1700–1759) Singerie-teemalised (inimeste riietesse rõivastatud ahvid) maalid, mille tegelaskujud levisid laiemalt graafika vahendusel.
Christophe Huet. Ahvikontsert. U 1739. Õli lõuendil. Rahvusgalerii Washingtonis
Meisseni „Ahvikapell” pilkas konkreetselt Dresdeni kuninglikku õueorkestrit. Pärimuse järgi mängis see orkester Saksi kuningas August II Tugeva poja pulmas nii halvasti, et mitte just eriti peenetundeline valitseja olevat muusikuid nimetanud ahvideks. Sellest sai kuninga minister ja Meisseni manufaktuuri juht krahv Heinrich von Brühl idee tellida kostümeeritud ahvidest koosnev portselanorkester. Kuningale igatahes olevat ahvi-figuurid palju lõbu pakkunud.
Sari osutus väga menukaks – üheks esimeseks sarja korduse tellijaks oli Louis XV metriss Madame de Pompadour, kes tellis sarjast korduse 1753. aastal – ning seda korratakse tänaseni. Viimane sari anti välja Meisseni portselanimanufaktuuri 300. aastapäeva puhul 2010. aastal, kus juubeli eriväljaandena oli sarja täiendatud ühe figuuri võrra. Orkestrisse lisati tamburiinimängija.