1708. aastal õnnestus Saksi õukonnaalkeemikul Johann Friedrich Böttgeril (1682–1719) ning matemaatikul ja füüsikul E. W. von Tschirnhausil leiutada Euroopa portselan, Hiina omast tugevam ning peenemat modelleerimist võimaldav materjal. Saksi kuurvürsti August II Tugeva portselanimanufaktuur, esimene omataoline Euroopas, alustas tööd Albrechtsburgi kindluses Meisseni lähedal 1710. aastal. Kuna kohalikud eeskujud puudusid, jäljendas varane Meisseni portselan idamaade nõusid ning Euroopa hõbetöid. Meisseni manufaktuuri algusaja toodangut nimetatakse sageli manufaktuuri esimese juhi järgi ka Böttgeri portselaniks.
Väike teekann on üks Mikkeli muuseumi portselaniekspositsiooni vanimaid esemeid. Mudeli autoriks on Saksi õukonna kullassepp Johann Jakob Irminger (1635–1724), kes kavandas portselanimanufaktuurile nõude mudeleid alates 1710. aastast. Metallnõude eeskujule viitab reljeefne dekoor akantuselehtedest ning tila alaosas olev fantastiline mask, mis olid iseloomulikud baroksetele hõbetöödele.
Teekannu kaunistav korrapärane, maalitud paeltest ja stiliseeritud lehtedest koosnev peen barokne kuldornament on iseloomulik just varastele Meisseni nõudele ja seostub 1713. aastast manufaktuuris maalija ja kuldajana tegutsenud Johann Georg Funke töödega.
Teekann. U 1720. J. J. Irmingeri mudel, J. G. Funke maaling. Portselan, kullamaal. Erakogu
Nõu funktsioon viitab idamaadele – just sealt jõudis Euroopasse uus moejook tee, mille kuumana serveerimiseks oli portselan kui halvasti soojust juhtiv materjal palju mugavam kui seni nõude valmistamisel kasutatud metall.
Teeserviis alusel. Meisseni portselanimanufaktuur ja Gottfried Jakob Mayr, Augsburg. U 1725–1730. Portselan, glasuuripealne maal ja kullatis; hõbe, kullatis. Rijksmuseum, Amsterdam