Johannes Mikkel (1907–2006)
Johannes Mikkel (1907–2006) oli 20. sajandi teise poole Eesti üks mitmekülgsemaid ja laiahaardelisemaid kunstikogujaid.
Johannes Mikkel sündis 26. oktoobril 1907. aastal Tartumaal Mäksa vallas kaupmehe perekonnas. Kunstihuvi tekkis tal Tartus kommertskoolis ja tehnikagümnaasiumis õppides. Tartu Ülikoolis kuulas ta filosoofia, kirjandus- ja kunstiajaloo ning rahvaluule loenguid.
„Muidugi haarasin kõige kauni järele, mida inimesed on olnud suutelised looma aegade vältel – nagu see on vist omane kõigile noortele, kel on olnud head kasvatajad. Mul ei tekkinud kujutlussegi tahta saada kunstiajaloolaseks, kuid samal ajal mind köitis kunstiajalugu ja kujutav kunst gümnaasiumi vanematest klassidest läbi aastakümnete tänaseni. See pole olnud minu hobi, vaid vajadus, nagu on vajaduseks ilukirjanduse tipud ja helilooming oma kaunimates saavutustes.
Kutselt pean end filosoofiks, ametilt olen kaubandustöötaja." (J. Mikkel)
Johannes Mikkel (1907–2006)
Kunsti kogumist alustas Mikkel kahe maailmasõja vahelistel aastatel, mis oli vähevarakale õpilasele ja tudengile soodus aeg – antikvariaadid olid täis laostunud balti ja vene aadlike kunstiteoseid. Mikkelil õnnestus soetada väärtuslik raamatukogu, umbes 360 lehte vana graafikat (Albrecht Dürer, Martin Schongauer, Marcantonio Raimondi, Rembrandt jt) ning hulk hinnalisi maale. Kahjuks hävis see väärtuslik kollektsioon sõjatules.
1944. aastal põgenes Mikkel Nõukogude vägede eest Tartust Tallinnasse ning alustas olukorra stabiliseerudes uue kunstikogu loomist. Seda kollektsiooni aitasid Johannes Mikkelil luua juba noorpõlves tekkinud kontaktid teiste kunstihuviliste kollektsionääridega, kelle hulka kuulusid Peeter Tauk, Eduard Braman ja Ants Meos.
Alates pärast II maailmasõja lõppu kuni pensionile jäämiseni 1978. aastal töötas Mikkel erinevate kaupluste juhatajana (Väike-Karja tänava komisjonikauplus Heli, Mööbel). Väike-Karja komisjonikauplus, mille juhataja kohale asus J. Mikkel 1946. aastal, võttis lisaks tarbeesemetele müügile ka kunsti. Nii oli Mikkelil võimalik leida kontakte klientidega, kes soovisid oma valduses olevat kunsti müüa. Tegutsedes vanavarakaupluse juhatajana, leidis Mikkel kontakte ka väljaspool Eestit.
Johannes Mikkel (1907–2006)
Mitmed tähelepanuväärsemad tööd jõudsid ta kollektsiooni Leningradist ja Moskvast. Leningradis viibis Mikkel regulaarselt, vaatas Ermitaaži näitusi ja külastas vanavarakauplusi, alati tõi ta oma reisilt kaasa mõne maali, graafilise lehe või portselaneseme. Johannes Mikkel on end ise kirjeldanud ametilt kaubandustöötaja, kuid kutsumuselt filosoofina.
Ärimehe vaist, selge pilk ning oskus välja kaubelda soodne hind ja tunda ära väärtuslik kunst olid kollektsioneerimisel Johannes Mikkeli lahutamatud abimehed.
„Minult päriti kord, kust ja kuidas olen ma suutnud otsida ja omandada Lääne-Euroopa tuntud kunstnike maale. Ma vastasin, tõde salgamata, et ma polegi neid otsinud. Nad on, enamasti just kõige väärtuslikumad, ise tulnud minu juurde, lausudes – võta mind oma kogusse. Mõne tühise rubla eest, kuid korduvalt ka päris muidu ... Kunstil on ju võluomadus rännata sinna, kus armastatakse kunsti." (J. Mikkel)
Mikkel ei keskendunud oma kogumiskires mingile kindlale suunale, vaid huvitus kõigest esteetiliselt köitvast ja väärtuslikust, esitledes ennast pigem kunstiarmastaja kui süsteemse kollektsionäärina. Tema tähelepanu pälvis nii maalikunst, graafika kui ka portselan. Johannes Mikkel suri 19. jaanuaril 2006. aastal. Tema pärandina on säilinud üks Eesti suurimaid ja terviklikumaid erakogusid, mis kannab endas ajaloolise kunsti kordumatut hõngu ning Johannes Mikkeli kui kollektsionääri isikupära.
