Aino Suitsu portree

Nikolai Triik (07.08.1884-12.08.1940)

1914
Õli, lõuend
91 x 74 cm

Nikolai Triik oli kirjanik Gustav Suitsu lähedane sõber ja loominguline partner. Käesolev töö kujutab Suitsu abikaasat Aino Suitsu.
Gustav Suits abiellus soomlanna Aino Suitsuga 1911. aastal. Kolm aastat hiljem, 1914. aasta alguses sündis neil esiklaps, kusjuures sünnitusjärgselt oleks Aino Suits tekkinud trombi tõttu peaaegu surnud. 1914. aasta suveks, mil on valminud käesolev maal, oli ta aga tunduvalt kosunud ning elas Suitsude kodus Soomes Kilos. Kuigi abikaasa viibis juulis välismaal, võttis ta ootamatult külla saabunud Triigid vastu ning võõrustas neid päris pikka aega. Triik maalis teadaolevalt tol 1914. aasta suvel kolm maali, neist kaks – "Aino Suitsu portree" ja "Soome maastik" – on ka käesoleval näitusel.
Portree on üle elanud suure tulekahju Suitsude kodus 1941. aastal ning Eestist põgenemise: Suitsud võtsid maali Rootsi kaasa.
Gustav Suits on käesoleva maali loomisele pühendanud eraldi luuletuse.

Aino Suitsu portree

Väljavõtted Aino Suitsu kirjadest abikaasale:

Oleme jutelnud ka minu portree maalimisest. Ta on sellega väga täpne, et minu isiksusest õieti aru saada. Võrdles mind isegi Mona Lisaga, et oleksin nagu "oberörd", võtan osa ümbruses juhtuvast, ilma et midagi mind tasakaalust välja viiks – tema arvamine. Seletasin, et meelsasti tahaksin ollagi see isiksus, nagu ta arvab, aga ei ole. Ta ütleb, et ta näeb
mu nägu vahel nagu "hea targa lapse" oma. See on huvitav. Ta hakkab maalima. Näis, kuidas sulle meeldib.
/15.07.1914/

Armas Gustav! Triigid siin. Minu portree maalimine jätkub seansside kaupa. Ta võib näiteks öelda: Siin peab veel tulema "pailapsest", s.t. minust. Tal on respekt minu vastu, tahab minust aru saada, et õiget portreed maalida. Ta on väga sümpaatne inimene ja kuidagi väga tuttav.
/20.07.1914/

Armas Gustave!... Minule kõige rahulikumateks hetkedeks mu seansid Triigi portree maalimisel: on huvitav temaga jutelda. Minu ilmesse on ta saanud minu mõtted, saadetud armastusega sinule mõeldes (et seda tead), mõtlesin meie kahe tulevikule. Triik maalis ja maalis, kulmud kortsus ja pilt muutus enam ja enam selliseks nii nagu isegi tunnen ennast. Tundsin end nagu teise inimesena seansi ajal, nagu teises maailmas olevat. Päris imelik oli, kui pildi maalimine sel päeval lõppes.
/27.07.1914/

Aino Suitsu portree

Gustav Suitsu luuletus "Elu muulased", mille kallal kirjanik töötas mitukümmend aastat ja mis on inspireeritud "Aino Suitsu portree" maalimisest.

Sügissuvine veel silmiskelu:
kunstnik! naine! rahu elu!
Lõuend pildijalale laotatud,
poolelijäänud naisportree.
Augustipäikeses siin õhtupooliti visatud
juustele ladvustkurnitsev valguse vihk,
päike võik-hõretuseks, varjud lilla-laikeks jaotatud,
läigatustel veel rohekalt lisatud
silme unistuskuristik, huulte punane ihk.

Halva ilma eest tuppa paotatud
sõprus nüüd sügisene see.
Paletihoidjal silm teine praotatud,
pilvises hahetuses sihib ja lihib,
uuesti istuja varjundeid valguvaid ees tal pihib,
kumade, varjude tee.
Sõber baretti ei kanna, ei maali ihualabastrit,
küll joones ja värvis võideldes kummuvat
sõnatult tummuvat...

Raudteerong kirgudes maapagu käristab,
nii ka elu meeletus üksindust täristab.
Kannusuu orvikuid hiliseid ajab ja astrit.

Mida vaiksemalt udutades sajab,
seda kumedam ragin kajab.
Mida ebausutavamaks moondub pilt,
tõelisuse taha seda ustavamalt hüüav
sügissuvine lõuendilt.
Käärivat nägemust maalija püüab,
rõhutab rauges asendis rõhulist,
saavutada tahab suvist ja õhulist...

Hahkunud akende ruudutatud,
nähtavas taotleme nägematut ühendust.
Püüdmatult põgusa puudutatud,
luuletaja, kahvahõbetoonis otsi pühendust!
Sulega kinni pea karsket ovaali
nagu see end näitab lehele, tähele,
keeltemängus puhtasilmalist maali,
lapsukese kandjat, kui kased läinud mähele!

Valjumalt kaebavad sügise viiulid,
vihmahoos hämardub maastiku siil.
Kutsuvad elu muulasi raamaturiiulid,
küdeva kolde kodune miil.
Kolmele õhtuks ainult laud on kaetud.
Imelikud inimesed: ei vihka teist,
vahenditu vaega hää tahe siin vaetud,
kaastundes imestlus ei kaugel neist.
Sõpruse ümber veab meloodilist rihma
hõbeärksa hääle naiselik närv,
lõhnab sügissuvise värske värv.

Aknal tibab pimedas rabisedes vihma.

Aino Suitsu portree

Teoses on rõhutatud voolavust ja piirjooni, mis toovad selgelt esile värvipindade vaheldumise, mitte sulandumise. See on iseloomulik juugendile. Tumedamad toonid ja vormikujundite teravnurgad viitavad aga juba selgelt Saksa ekspressionismi mõjule. Siinkohal olgu märgitud, et Nikolai Triik oli esimeste hulgas, kelle loomingu kaudu ekspressionismi mõjud eesti kunstini üldse jõudsid.

Aino Suitsu portree

Aino Suitsu päeviku sissekanne 21. jaanuarist 1948. Ta meenutab kunagist kodu Pudasjärvi kiriklas. Mh kirjutab ta:
Seinu katsid raamaturiiulid, põiki akna all oli laud ja ühe seina ääres oli sohva, mida kattis lihtne telliskivipunane toimne linane kangas. Kas maal oli selle sohva kohal? Ei mäleta. Hiljem vist minu portree, Triigi maalitud.

Aino Suitsu portree

Aino Suits 1916. aastal