Etenduse eel

Johannes Greenberg (10.01.1887-29.11.1951)

1940ndate teine pool oli Greenbergile keeruline aeg. Ta kaotas õnnetuse tõttu vasaku käe ja valud ei andnud kuidagi järele. Lisaks poliitiliselt keerulised ajad, mis kiiresti hakkasid mõjutama ka kunstielu. Greenberg töötas kõigest hoolimata edasi ning maalis figuraalkompositsioone, pöördudes taas tagasi tema poolt armastatud teatritemaatika juurde. Modellidena kasutas ta sageli näitlejaid, aga ka näiteks üht kunstiklubi ettekandjat.
Kogunevad pinged elas Greenberg välja just maalimises. Ilmar Malin on meenutanud: "Neljakümnendate aastate lõpul töötas Greenberg enesessetõmbunult, maalides palavikuliselt mis tahes alusele, vanadele töödele, vineerkasti tükkidele, piltide mõlemale poolele. Teda ei huvitanud sedavõrd töö säilitamine kui just protsess, eneses olevate pingete väljendamine. Kui teada tema stressiseisundit tollal, siis on see täiesti mõistetav."
On teada, et toona katsetas Greenberg palju violetsete toonidega. Evald Okas on aga meenutanud: "Johannes Greenberg lisas vormiõpetusele omakorda oskuse vaadata portreed alati kui kompositsiooni. Tähtis pole ainult nägu, vaid kogu pildi ülesehitus. Kuidas figuur istub pildil, milline osa on koloriidil."