| Sündinud: |
24.03.1950 |
| Surnud: |
29.03.2008 |
| Sünnikoht: |
Saaremaa |
| Haridus: |
Tallinna 46. keskkooi, kunstiklass
Keskküla lõpetas ERKI Disaini eriala 1973. a. |
| Organisatsioonid: |
Eesti kunstiakadeemia kauaaegne rektor (1995-2004),
Eesti kunstnike liidu esimees (1989-1992) |
| Preemiad: |
Valgetähe IV klassi orden. |
| Kirjeldus: |
Ando Keskküla sööstis meteoriidina Eesti kunstiellu avangardkunsti rühmituse SOUP´69 koosseisus. Jahedad, hüperrealistlikus laadis maalitud maalid tõid talle kiire tunnustuse ja maalikunsti uuendaja maine.
Enesetäiendused Saksamaa LV-s 1980 ja 1985 ja Hollandis 1994 süvendasid Keskküla huvi interaktiivse ja interdistsiplinaarse elektroonilise ja meediakunsti vastu. Ando Keskkülast sai kõige uue ja radikaalse apologeet Eesti visuaalses kunstikultuuris.
Vaheda sotsiaalse närviga kunstnikuna ja võimeka administraatorina täitis ta olulisi tippjuhi ametikohti Eesti kunstielus – aastatel 1974-1977 Eesti kunstnike liidu konsultant, aastatel 1977-1987 Eesti NSV kunstifondi peakunstnik, aastast 1985 Kunstiakadeemia õppejõud, 1993. aastast professor, 1976. aastast kuulus ta Eesti kunstnike liitu ja 1989. aastast Eesti disainerite liitu.
2001. aastal autasustati Ando Keskkülat Valgetähe IV klassi ordeniga. Kunstniku maaliloomingu silmapaistvaid näiteid on Kumu kunstimuuseumi, Tartu kunstimuuseumi ja Tallinna kunstihoone fondi kogudes ning Ludwigi muuseumis Kölnis.
1999. aastal esindas Ando Keskküla Eestit (koos Peeter Pere ja Jüri Ojaveriga) Veneetsia Biennaalil interaktiivse videoinstallatsiooniga “Hingus”. Ando Keskküla loomingu viimane suurem ülevaatenäitus oli 2000. aasta kevadel Tallinna kunstihoones. Juba oma eluajal klassiku staatusse tõusnud Ando Keskküla hüperrealistlike ja postmodernistlike teosteta on raske ette kujutada eesti 1970.–80. aastate maalikunsti ning tema innovatiivne panus 1990. aastate installatsiooni- ja videokunsti arengusse on samuti silmapaistev. Keskküla on mitmed oma tööd nimetanud vaikeludeks ("Hilissuve vaikelu", "Suur vaikelu II", "Kivine vaikelu", "Vaikelu roosa pilvega" jt), ka siis, kui nad sugugi vaikelud selle sõna otseses tähenduses ei olnud. Ta ei uurinud nendes töödes tardunud asjade maailma, ei katsetanud nende peal kunstniku käeosavust või ainuüksi talle teadaolevaid mänge, vaid need olid talle väravaks suhtlemiseks tegelikkusega.
|
|
|
