Kuidas käsitleda Nõukogude perioodi kunsti?

Tegemist on ajajärguga, mil Eesti kuulus NSVL koosseisu kui üks selle liiduvabariike. Selle ajajärgu positiivseks saavutuseks oli Eesti Kunstimuuseumi struktuuri väljakujundamine koos arvukate filiaalide ja suurte kogudega. Praegu Eesti Kunstimuuseumi põhikogudesse kuuluvast 7045 maalist, 24537 graafilisest teosest ja 1571 skulptuurist moodustavad ülekaaluka enamuse Nõukogude perioodil omandatud tööd.

Tegemist on ajajärguga, mil Eesti kuulus NSVL koosseisu kui üks selle liiduvabariike. Selle ajajärgu positiivseks saavutuseks oli Eesti Kunstimuuseumi struktuuri väljakujundamine koos arvukate filiaalide ja suurte kogudega. Praegu Eesti Kunstimuuseumi põhikogudesse kuuluvast 7045 maalist, 24537 graafilisest teosest ja 1571 skulptuurist moodustavad ülekaaluka enamuse Nõukogude perioodil omandatud tööd.

Nõukogude kunstisüsteem esindas oma ideoloogiliste lähtekohtade ja kontrollmehhanismidega ülimalt tagurlikku ja kunsti arengut takistavat struktuuri. EKMi kollektsiooni aastatest 1941–1990 on raske iseloomustada mujal maailmas 20. sajandi teisel poolel kehtinud kunstiterminite abil, kuivõrd neile eelistati sotsialistliku realismi mõistet. See Stalini poolt 1933. aastal käibele võetud kunstistiili mõiste vahetas aja jooksul oma tähendust ning alates 1970ndatest tähistati sellega peamiselt neid piiranguid, millest kunstnikud ei tohtinud mingil juhul üle astuda.

Nõukogude perioodi eesti kunst erineb kümnendite kaupa küllaltki oluliselt ja me saame täie õigusega rääkida kunsti arengu kaasaegsetest suundadest. EKM periodiseerib oma sellest ajajärgust pärineva kunsti kogusid järgnevate tähistajate kaudu:

1941–1956 sotsialistlik realism

1956–1970 modernism (abstraktsionism, sürrealism jt. II maailmasõja järgset moodsa kunsti arengut iseloomustavad näited)

1970ndatel ilmuvad eesti kunsti noorte kontrakultuuri tegevuse mõjul popkunst ja hüpperrealism, mis leidis slaidimaali nimetuse all laiema kandepinna. Avangardsed kunstikatsetused ei vastanud tsenseeritud ühiskonna reeglitele ja nõukogude perioodi jooksul sedalaadi kunsti ametlikku mainstream-kunsti hulka ei lülitatud. EKM asus tegelema väljatõrjutud sõltumatu kunsti kogumisega juba 1980. aastatel ja jätkab seda tegevust ka praegu.

1980ndad poolitavad erinevateks perioodideks stagnatsiooniaeg ja perestroika, kus näeb rahvuslike meeleolude järsku tõusu ja liitumist transavangardiga. Samal ajal tegeldi kogu perioodi vältel eesti kunstis rahvuslikuks ja eestipäraseks loetud kunsti loomisega, mis kasutas rahvusliku maalikooli mõistet, eelistas nõukogulikule kaasajale ajatut ainestikku või kasutas folkloorseid motiive, mille levik oli eriti tähelepanuväärne eesti graafikas. Nõukogude perioodi kunstikogu keskendub klassikalistele kunstiliikidele, jättes kunstimõistest välja fotokunsti ja teised uutele tehnoloogiatele rajatud kunstid.