Urbino renessnass-stiilis vaasid
19. saj. Majoolika, polükroomne maaling
Maokujuliste käepidemetega dekoratiivsed vaasid jäljendavad 16. sajandi teise poole Urbino majoolika vaase. Urbino kujunes Itaalias juhtivaks majoolikakunsti keskuseks 1520. aastate paiku ning säilitas oma positsiooni kuni tööstuse hääbumiseni 17. sajandi lõpul. Sealse majoolika iseloomulikuks tunnuseks on sini-kollase-rohelise koloriidiga, enamasti antiikseid süžeesid kujutav figuratiivne maaling, mida hiljem täiendab sageli groteski või arabeski ornament.
16. sajandi Urbino stiilis majoolikavaasid tulevad uuesti moodi 19. sajandi keskel. Ühelt poolt on see seotud Itaalias aset leidnud poliitiliste sündmustega – Itaalia ühendamise liikumisega, kui kogu kultuuris pöörati pilgud selle maa mineviku hiilgeaegade poole. Selle nähtuse laiem taust Euroopas on seotud tarbekunsti muuseumide avamise, kunstkäsitöö edendamise ja kõrgendatud ajaloohuviga, mis tagab sellistele neorenessansis-stiilis esemetele kindla koha ka tolleaegsetes kunstikollektsioonides. Itaalias jätkus kuni 20. sajandi keskpaigani kõrvuti historitsistliku renessanss-stiilis majoolika tootmisega ka taoliste esemete valmistamine võltsingutena. Sageli on keeruline eristada, kumma näitega on konkreetsel juhul tegemist.
Urbino renessnass-stiilis vaasid
19. saj. Majoolika, polükroomne maaling
Maokujuliste käepidemetega dekoratiivsed vaasid jäljendavad 16. sajandi teise poole Urbino majoolika vaase. Urbino kujunes Itaalias juhtivaks majoolikakunsti keskuseks 1520. aastate paiku ning säilitas oma positsiooni kuni tööstuse hääbumiseni 17. sajandi lõpul. Sealse majoolika iseloomulikuks tunnuseks on sini-kollase-rohelise koloriidiga, enamasti antiikseid süžeesid kujutav figuratiivne maaling, mida hiljem täiendab sageli groteski või arabeski ornament.
16. sajandi Urbino stiilis majoolikavaasid tulevad uuesti moodi 19. sajandi keskel. Ühelt poolt on see seotud Itaalias aset leidnud poliitiliste sündmustega – Itaalia ühendamise liikumisega, kui kogu kultuuris pöörati pilgud selle maa mineviku hiilgeaegade poole. Selle nähtuse laiem taust Euroopas on seotud tarbekunsti muuseumide avamise, kunstkäsitöö edendamise ja kõrgendatud ajaloohuviga, mis tagab sellistele neorenessansis-stiilis esemetele kindla koha ka tolleaegsetes kunstikollektsioonides. Itaalias jätkus kuni 20. sajandi keskpaigani kõrvuti historitsistliku renessanss-stiilis majoolika tootmisega ka taoliste esemete valmistamine võltsingutena. Sageli on keeruline eristada, kumma näitega on konkreetsel juhul tegemist.
