18./19. saj. Õli, lõuend
Alates 16. sajandi lõpust kujuneb aadlike seas välja mood, mis näeb klassikalise hariduse juurde kuuluvana ka nn Euroopa kultuuripealinnade: Pariisi, Firenze, Veneetsia ning ennekõike Rooma külastamist. Inglise aristokraatia seas alguse saanud grand tour’i traditsioon püsib elujõulisena järgmised 300 aastat, levides laiemalt eri maades (sh ka Ameerikas) ja jõukama ühiskonnakihi seas. Reisimise hoogustudes kasvas ka vajadus suveniirpiltide ja meenete järele, mis kujutasid linnavaateid (veduute) või nähtud vaatamisväärsusi (monumente).
Antonio Canaletto (Giovanni Antonio da Canale) on kunstiajaloo tuntuim veduudimeister, kelle maalid teeb eriliseks kunstniku oskus ühendada topograafiliselt täpne linnavaade väreleva atmosfääriga. Tema Veneetsia kanalivaated olid 18. sajandil eriti armastatud just Inglise aristokraatia hulgas. Tänavate kaupa üles maalitud Veneetsia vaadetest valmisid nii autorikordused, ateljeekoopiad, aga ka maalide järgi välja antud gravüüride eeskujul maalitud vaated, mille hulgas on väga erineva kunstilise tasemega töid.
Antonio Canaletto (1697–1768). 1735. Õli, lõuend. Museum of Fine Arts Houston.
Vaade ilmus aastatel 1728–1735 välja antud Antonio Visentini (1688–1782) gravüüride sarjas „Urbis Venetiarum Prospectus Celebriores ex Antonii Canal”, mille väljaandmist korraldas Veneetsias resideerinud Briti konsul Joseph Smith (1682–1735). 1750. aastatel anti sarjast välja täiendatud kordustrükk