Sügismaastik kaevuga

Herbert Lukk (01.11.1892-26.01.1919)

"Seekordne meie vasturünnak tõi aga raske kaotuse kaasa. Parajasti täies rünnakuhoos punastele peale kihutades langeb kokku leitnant Lukk. Tubli sõjaseltsilise langemine hetkeks tungis masendavana rindu ja oli pidurdamas rünnakuhoogu. Siis aga võttis võimust kättemaksuiha ja uue hooga ründasime punaseid. Langenu laip asetati reele ja saadeti lahingumöllu eest ära."
See Vabadussõja Ajaloo Komitee dokumentide seas säilitatav paber on üks väheseid kirjalikke meenutusi Herbert Lukist. Ta oli hukkudes kõigest 26-aastane. Tema elulugu mahub ära ühe A4 peale ja seda säilitatakse Luki ohvitseritoimiku vahel. Sest seda ta esmajoones oligi: elukutseline sõjaväelane, lipnik ja kuulipildurite ülem, kes oli teeninud esmalt Vene sõjaväes, kuid 1918. aasta märtsis revolutsioonituulte keerises teenistusest vabastatud.
Too A4 ütleb ka, et Lukk oli kunsti juurde jõudnud juba noorukina, Anton Starkopfi ja August Janseni mõjul. Koos veedeti meeleolukas suvi, pärast mida mindi lahku: Starkopf Münchenisse, Jansen Peterburi, Lukk aga Helsingisse, kus õppis maalikunsti kuni 1915. aastani.
Ja kuigi Lukk maalis ka armees teenides, siis 1918. aasta kevad, suvi ja sügis olid kõige viljakamad: Lukk maalib, esineb näitustel, on kaude seotud ka ühe kunstirühmitusega (mille mitu liiget peatselt samuti noorena surevad või Vabadussõjas hukkuvad).
1919. aasta alguses saab ta ülesande minna koos paari kaaslasega Narva taha Nisõi külla, mida vastased kasutavad koondumispunktina, et sealt Narvat rünnata. Retk on alguses edukas, kuni ootamatult sõidab külasse vastaste soomusrong ning avab tule. Ainuke hukkunud on Lukk.