Näituste vaated 2014

01.11.2014-22.03.2015, Adamson-Ericu muuseum 
100 aastat on pikk aeg, mis oli eriti 20. sajandil pikitud Eestis suurte ühiskondlike vapustuste ja sunnitud suunamuutustega. Ometi jõuti rahvusriigi toel 1930. aastate lõpul rakenduskunstide valdkonna õppetöös professionaalse kõrgtasemeni. Hiljem reformiti kunstikõrgkooli poliitilistel põhjustel veelgi ning koondati kujutavad kunstid Tartustki Tallinna. Okupatsioonide vaheldumise kiuste õnnestus õppekavad 1960.–1970. aastatel üsna kõrgele tasemele tõsta ning toonases Nõukogude Liidus oli Eesti Riiklik Kunstiinstituut oma mitmekülgsuses ainulaadne kogu regioonis. 1980. aastatel oli oluline arengusuund püüdlus avatuse poole ning rahvusvaheliste kogemuste integreerimine õppetöösse.
1990. aastate alguses oli Eesti Vabariigi kõrgkoolides suurte muutuste aeg ning tekkisid võimalused õppejõudude aastakümnetepikkust tööpanust tunnustada. Koostati ja kinnitati statuut, mille alusel valida emeriitprofessoreid. Esimestena said 1993. aastal emeriitprofessori väärika nimetuse Mari Adamson, Ella Külv, Paul Luhtein, Salme Raunam ja Voldemar Väli. Kokku on emeriitprofessori aunimetuse saanud üle kolmekümne õppejõu.
Käesolev Eesti Kunstiakadeemia ja Adamson-Ericu muuseumi ühisnäitusnäitus on osa ürituste ja näituste sarjast, millega Eesti Kunstiakadeemia tähistab oma juubelit.

Näituse koordinaator: Ülle Kruus
Kujundaja: Vello Asi
Graafiline kujundaja: Külli Kaats

29.08.-19.10.2014, Adamson-Ericu muuseum 
Näitus on pühendatud Ruhnu elanikele ja 70 aasta möödumisele päevast, mil 1944. aasta augustis saare taludest kõik inimesed peale kahe perekonna Rootsi evakueeriti. See katkestus on loonud Ruhnu kajastamisele kaks tinglikku perioodi: aeg enne ja pärast põlisruhnlaste lahkumist. Üle 700 aasta oma traditsioonilise elulaadiga järjepidevalt toiminud rootsikeelne kogukond oli lahkunud ja Teise maailmasõja järgse Euroopa poliitiline ümberkujunemine viis lootuse lähiaastatel naasta. Nüüdseks on enamik neist eestirootslastest, kelle sünnipaik oli Ruhnu saar enne 4. augustit 1944 lahkunud igavikuradadele ning uute põlvkondade kohustus on mäletada neid ammuseid sündmusi ja inimesi, tuua esile selle väikesaare elu võlu ja valu.

Kuraatorid: Ülle Kruus (Eesti Kunstimuuseum) ja Piret Õunapuu (Eesti Rahva Muuseum)
Kujundaja: Inga Heamägi

11.04.-17.08.2014, Adamson-Ericu muuseum 
Üldisema Põhjamaade vastu tekkinud huvi tõusulaines köitis 19. sajandil mitmeid Eestist pärit baltisaksa kunstnikke Skandinaavia, eelkõige Norra suurejooneline loodus. Samast perioodist leidub ka mitmeid Soome-ainelisi teoseid. Ühe tähendusrikkama näitena võib nende hulgast esile tõsta 1818. aastal Aleksander I ülesandel Karl Ferdinand von Kügelgeni loodud kümned vaated Soome eri paikadest, mille järgi tehtud litograafiad ilmusid 1823−1824 Peterburis kolmeosalise vihikuna „Vues pittoresques de la Finlande” [Maalilised Soome vaated]. Nendel töödel on erakordselt oluline koht ka Soome kunstiajaloos.
20. sajandi alguskümnenditel, eesti rahvusliku kunsti- ja kultuurielu intensiivsel rajamise ja moderniseerimise perioodil, muutus eesti noorte kunstnike ja haritlaste jaoks vahetu kontakt Lääne-Euroopa kultuurikeskustega üha olulisemaks. Eelkõige oli sihiks Pariis, kuid teel sinna peatuti sageli esmalt Soomes. Sajandi alguses kujunes Helsingist eestlaste oluline koondumise paik, kus õpiti ja töötati ning kuhu 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste järel ka pagulusse sõideti. Sügavam huvi Põhjamaade vastu ja vaimustunud hoiak sealse hingematvalt kauni looduse suhtes iseloomustab tervet põlvkonda eesti kunstnikke sellisel määral, et võib lausa rääkida põhjamaisuse perioodist Eesti kunstiloos 20. sajandi esimestel kümnenditel.
1920.−1930. aastatel toimus Eesti kui iseseisva riigi kunstisuhtlus Põhjamaadega. Vahetati näitusi ning kunstnikud tegid õppe- ja loomereise nii Soome, Rootsi kui Norrasse, mida on jäänud meenutama mitmed meeleolukaid hetki tabavad teosed. Ka Adamson-Ericu loometeel on Põhjamaadel oluline koht.
1944. aasta tõi kaasa arvukaima eesti kunstnike siirdumise Skandinaaviasse, eelkõige Rootsi, kuhu Teise maailmasõja lõppedes tuhanded eestlased Nõukogude okupatsiooni eest põgenesid. Nende seas oli ka palju tunnustatud kunstnikke, kel tuli kohaneda uue asukohamaa ja kultuurikontekstiga.

Kuraator: Kersti Koll
Kujundaja: Tiit Jürna
Graafiline kujundaja: Külli Kaats