Pressimaterjal 2018

16.11.2018–17.02.2019, Okuni pühamu, Jaapan 
Kaljo Põllu (1934–2010) on üks silmapaistvamaid Eesti kunstnikke ning soome-ugri ja Põhjala rahvaste maailmapildi ja muinasmüütide mõtestajaid visuaalses keeles. Tema tegevus kunstiõppejõuna ning eesti ning soome-ugri rahvapärandit uurivate teadusekspeditsioonide juhina on Eesti kunstielu tugevalt mõjutanud.
Kaljo Põllu näitus Jaapanis on osa Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva rahvusvahelisest programmist.

Kuraatorid: Kersti Koll (Eesti Kunstimuuseum) ja Taimi Paves (Ars Orientalis)

09.11.2018–24.03.2019, Adamson-Ericu muuseum 
Väljapanekuga tähistatakse Adamson-Ericu muuseumi 35. tegevusaasta täitumist ning tehakse kummardus Eesti territooriumil elanud varasematele põlvkondadele. Tegemist on arheoloogilise pärandi, Adamson-Ericu meisterliku loomingu ja nüüdisaegsete unikaalehete võluva kooslusega.
Ekspositsiooniga vaatab muuseum Adamson-Ericu loomingust lähtudes nii ajas tagasi kui ka edasi, tänapäeva suunas. Näituse kontseptsiooni keskmes on mõisted traditsioon ja innovatsioon. Ehted on olnud pärandvarana – jõukuse, sotsiaalse staatuse ja võimu atribuutidena – olulised aastatuhandeid. Vaadeldes neid nii suurel ajaskaalal, näeb peegeldust nii vana kui ka uuema aja traditsioonidest ja oskustest.

Kuraatorid: Ülle Kruus (Eesti Kunstimuuseum), Kersti Koll (Eesti Kunstimuuseum), Ülle Tamla (Tallinna Ülikool)

15.06.–28.10.2018, Admason-Ericu muuseumis 
Gunnar Neeme (1918–2005) on oma erakordselt laiahaardelise loomepärandi, mitmes suunas pulbitseva ürgse ande ja energiaga üks kõige märkimisväärsem Austraalias elanud ja töötanud eesti kunstnik ja kirjanik. 2018. aastal, mil tähistatakse Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, möödub ka Tartust pärit kunstniku sünnist terve sajand. Eestist kaugel Austraalias pea 60 aastat tegutsenud silmapaistva loomekarjääriga Gunnar Neeme nimi ja looming on senimaani jäänud Eesti laiemale kunstiavalikkusele siiski üsna tundmatuks.

Kuraator: Kersti Koll

26.01. - 03.06.2018, Adamson-Ericu muuseum 
Eesti Kunstimuuseumi ja Kunstiühingu Pallas koostöös sündiv näitus Adamson-Ericu muuseumis keskendub Kunstiühingu Pallas loomisele saja aasta eest ja tegevusele kuni Konrad Mägi surmani, hõlmates ka ühingu taastamist kolmekümne aasta eest.
Pallase nimi kõlab eesti kultuuriloos väga tuttavalt, aga sügavamaid teadmisi selle kohta napib. Ometi on tegu meie vaimu- ja tundekultuuri arengus esmajärgulist osa etendanud ühinguga, mis sündis käsikäes Eesti riigiga. Pallas koondas lisaks kunstnikele ka teiste alade inimesi: kirjanikke, arhitekte, kunstiloolasi ja -toetajaid. 1919. aastal asutas ühing kunstikooli, millest kujunes meie esimene kujutava kunsti alast kõrgharidust andev asutus, mis tõstis kunstihariduse Euroopa tasemele. Ühing korraldas hulgaliselt näitusi ja jõudis – enne sundlikvideerimist 1940. aastal – algatada Tartu Kunstimuuseumi loomise.
Näitusel on erilise tähelepanu all need kümme isikut, kes kirjutasid 21. jaanuaril 1918 Tartus alla Kunstiühingu Pallas esimesele põhikirjale: Aleksander Tassa, Konrad Mägi, Auguste Pärn, Alma Johanson (Koskel), Johannes Einsild, Voldemar Kangro-Pool, Klara (Claire) Holst, Marie Reisik, Mart Pukits ja Ado Vabbe. Mõned neist olid juba siis ja on praeguseni tuntud, teised hoopis tundmatud või teostanud end koguni muul alal. Mainitud kümnele lisandub üheteistkümnendana Friedebert Tuglas, kelle allkiri teadmata põhjustel põhikirja alt puudub, aga kes ometi oli ühingu loomise juures agaralt tegev.
Pallase taastamise ajast on võetud luubi alla kuus kunstnikku, isiksust, sidepidajat, kes kandsid pallaslikku mõtet ja vaimu mõlemal pool raudset eesriiet, läbi okupatsioonide uude vabanemisse: Ann Audova, Linda Kits-Mägi, Karin Luts, Alfred Kongo, Eduard Rüga ja Voldemar Vaga. Pallase sündi ja taassündi ning selles osalenud isiksusi esitatakse põhiliselt kunstiteoste kaudu, valguse ja varju ning värvilahenduste koosmängus, et teha nähtavaks pallasliku kooli tugevus ja ajaproovile vastu pidanud eripära.

Kuraatorid: Ülle Kruus, Enn Lillemets