Näituste vaated 2011
|
17. september 2011 - 05. veebruar 2012, Kadrioru kunstimuuseumi Mikkeli muuseum Näitus küsib ja (ehk) vastab mitmele küsimusele alates sellest, miks peaks tänapäeval keegi portreesid koguma, mis tüüpi portreesid kogutakse ja mida need võivad praegu vaatajale öelda, kuni põhimõttelise küsimuseni, kas on võimalik tõsiseltvõetav portreekunst ka kaasajal? Näituse keskmes on inimene – portreel kujutatud inimene, portreed maalinud inimene, portreekunsti koguv inimene. Ja päris keskel nähtamatuna on näitust vaatav inimene, kelle pilgu läbi moodustub iga kord uus tervik ja tekivad uued vastused uutele küsimustele. Näitusel on väljas portreed erinevatest erakollektsioonidest, ja nende kogumisel on omanikud lähtunud erinevatest ajenditest. Kuraatori valiku juures oli oluline teose kunstiline kvaliteet, mitme puhul ka tähendus omaniku jaoks. Kuna ükski esitatud portreede kogudest ei moodusta omaette tähendusega tervikut, on portreed grupeeritud liikide kaupa. Koos on seisuslikud esindusportreed, kunstnike autoportreed ja loovisikute kujutised, eraldi grupi moodustavad portreed-üldistused, kus konkreetsest isikust tähtsam on inimtüüp või idee, mida kunstnik tahtis jäädvustada. Arvukatel naisportreedel saab jälgida iluideaali ja (mees)kunstniku suhtumise muutumist modelli alates 19. sajandi algusest kuni 20. sajandi esimese pooleni. Kogujate jaoks olulisemate või kuraatori suuremat tähelepanu äratanud teoste kohta on lisatud mõningad lood, mis aitavad paremini mõista portree kogujat, loojat, modelli või ajastut. Näituse kuraator: Aleksandra Murre |
|
07. mai – 14. august 2011, Kadrioru kunstimuuseumi Mikkeli muuseum Näitus tutvustab paremikku Gunnar Savisaare ikoonikollektsioonist (16.–20. sajand), kuhu kuuluvad nii tuntud ikonograafiaga pühapildid kui ka haruldase süžeega ikoonid. Näha saab tuntud Vene ikoonimaali koolkondade näiteid – Moskva, Jaroslavli, Mstjora, Palehhi jt, samuti Peipsi vanausuliste ikoone. Näitus kuulub Mikkeli muuseumi väljapanekute sarja, mis tutvustab erakogusid Eestis. Kunstikogujad ja nendega seotud restauraatorid olid esimeste hulgas, kes "avastasid" ikoonid, mõjutades seeläbi oluliselt ikoonimaali pärandi saatust. Kollektsionääride algatusel hakati järjest enam koondama ikoone nii era- kui ka avalikesse kogudesse. Ühest küljest päästis kollektsioneerimise objektiks muutumine hulganisti ikoone – need toodi mahajäetud kirikutest ja lagunevatest majadest välja, korrastati ning säilitati hoolega. Samas viis see ikoonid nende loomulikust kontekstist eemale, võttis ära algse funktsiooni ja sageli tähendas see ikoonide jaoks drastilisi muutusi või isegi hävingut. Šedöövrite otsinguil pesti sajad ikoonid täielikult maha, lootes pealmiste maalikihtide alt vanu ja väärtuslikumaid pühapilte leida. Ikoonide asukoha muutumisega teisenes ka nende funktsioon – kummardatud pühapildist ja kirikliku liturgia osast sai intellektuaalse uurimise ja materiaalse omandamise objekt. Teisalt aitas revolutsioonijärgsetel aastakümnetel just kogumine paljusid mälestisi hävingust säästa. Näituse kuraator: Aleksandra Murre |
