Skulptuurikogu

Eesti Kunstimuuseum skulptuurikogu jaguneb skulptuuri (umbes 1600 tööd) ja pisiplastika kogudeks (ligi 100 tööd). Viimasesse kuuluvad peamiselt medalid ja plaketid, kuid näiteks ka Pariisis tegutsenud eesti skulptori Maire Männiku medalite ideekavandid. Skulptuurikogu eksponaatidest vanimad on mitmesugustel põhjustel Eesti kirikutest muuseumi jõudnud puuskulptuurid ja fragmendid 17.–19. sajandist.

Eesti Kunstimuuseum skulptuurikogu jaguneb skulptuuri (umbes 1600 tööd) ja pisiplastika kogudeks (ligi 100 tööd). Viimasesse kuuluvad peamiselt medalid ja plaketid, kuid näiteks ka Pariisis tegutsenud eesti skulptori Maire Männiku medalite ideekavandid.

Skulptuurikogu eksponaatidest vanimad on mitmesugustel põhjustel Eesti kirikutest muuseumi jõudnud puuskulptuurid ja fragmendid 17.–19. sajandist. Eesti ja baltisaksa skulptorite (August Weizenberg, Aleksander von Bock, Amandus Adamson) vanimad teosed pärinevad 19. sajandi kahest viimasest kümnendist. 20. sajandi alguskümnendite autoriteks on eesti skulptorid Jaan Koort, Ferdi Sannamees, Voldemar Mellik, Anton Starkopf, Martin Saks ja teised.

Suurima osa skulptuurikogust moodustab nõukogude perioodil 1940.–1990. loodud modernistlik skulptuur. 1960.–1980. aastail tõid uuenduslikke muudatusi eesti skulptuuri Edgar Viies, Riho Kuld, Mare Mikof, Jaak Soans jt. Küllalt suure osa 20. sajandi kollektsioonist moodustavad portreebüstid ja -pead. Viimasel kahel kümenedil on skulptuuri olemus ka Eestis tunduvalt muutunud. Traditsiooniliste materjalide (marmor, graniit, puu, kips, pronks) asemele on tulnud uusi kaasaegseid võimalusi ent muutunud on ka kunstnike (Mati Karmin, Kadri Metsik, Jüri Ojaver, Toomas Mikk, Villu Jaanisoo, Neeme Külm) suhe skulptuuri kui ruumilisse kunstiliiki.