Ly Lestberg
Jalad

Ly Lestbergi fotosuurendused kätest ja jalgadest mõjuvad maastike või iseseisvate objektide, mitte elava, "lihaliku" keha osadena. Samamoodi on Lestbergi varastel fotodel meesaktidest tegemist esteetilise, skulpturaalse lähenemisega*, need anonüümsed ja ideaalsed kehad filigraanselt komponeeritud poosides näivad pigem marmorkujude kui inimestena. "Modelli sujuvaid liikumisi või poose embab alati laboratoorne üldvalgus või mustjas pimedus. Ei mingit vihjet keskkonnale või sõltuvusele sellest. Lakkamatult võtab Mees oma steriilses üksinduses uusi väändunud asendeid, mille otstarbetus mõjub kummastavalt. Painajalik pöörlemine ümber oma füüsilise telje. Iga poos on kui mõistatuslik lausekatke igikestvast monoloogist. Kunagi ei silma Mees vaatajat, enesesse- või ärapöördunult elab ta oma aeglaste muutumiste elu. Kuskil immateriaalses maailmas, eetris näiteks. Äratuntavalt valitseb seda maailma esteetika, karge ja mitmekülgne oma ilmumistes. Ly Lestbergi esteetika ründab üldkehtivuse trooni. Varieerides pidevalt rakursse, plaane, poose jms, tõendab ta selle pädevust kõikjal oma mikrokosmose piirides."**

Anu Allas

* Johannes Saar, Ly Lestbergi mehed. – Sirp, 25.IX.1992.
** Katrin Kivimaa, Revolting 90s in Estonian Art. – Private Views. Spaces and Gender in Contemporary Art from Britain and Estonia. Ed. by Angela Dimitrakaki, Pam Skelton, Mare Tralla. London: Women's Art Library, 2000, lk. 94.