Võrguühenduse viga

Proovi uuesti Sulge
 
 
 

Külaeided vestlemas

Johannes Võerahansu (28.01.1902-17.10.1980)

Saaremaa, Eesti suurima saare kujutamise traditsioon on Eesti kunstis pikaajaline ning seotud mh ka romantilis-rahvuslike ideaalidega. Saaremaa esimesi kujutajaid oli Eugen Gustav Dücker ning 20. sajandil jätkasid Saaremaal töötamist Konrad Mägi, Nikolai Triik, Eerik Haamer, Johannes Võerahansu, Elmar Kits, Evald Okas, Peeter Mudist jpt. Võib öelda, et Saaremaa on kõige enam maalitud paik Eestis. Selle põhjuseks võib lugeda lisaks romantilistele ja pitoresksetele vaadetele (räägitud on ka nt valguse erilisest murdumisest vetikatel kaldalähedastes piirkondades) ka rahvuslikke meeleolusid: Saaremaa maastiku kujutamise kaudu loodi ja kinnistati eestlaslikku mentaliteeti, sidudes selle karmi, kuid visa loodusega Saaremaa rasketes oludes.
Samas on see hinnang vastuoluline, kuna näiteks Konrad Mägi igatses võimalust mitte kuuluda ühessegi rahvusesse ning Eesti identiteedi asemel olid tema jaoks palju olulisemad maalialased küsimused.

 

1902

1918

läks õppima Ants Laikmaa ateljeekooli. Pärast kooli lõpetamist suundus koju, kus töötas isa rendiveskis möldri abilisena.

1923

toimus Laikmaa ateljeekooli 20. aastapäeva tähistav näitus, kus osales ka Johannes Võerahansu oma maastikumaaliga "Saaremaa veski".

1932

alustas kunstiõpinguid "Pallases" Ado Vabbe ateljees. Sel hetkel oli Võerahansu juba 30-aastane mees ja kunstnikuna tegutsenud, kuid kuna Laikmaa juures töötati eelkõige pastelli ja söega, siis soovis ta täiendada oma teadmisi õlimaalist.

1935

Etnoloog Gustav Ränk ja Johannes Võerahansu Kihelkonna rannikul 1935.a.

1939

sõitis Pariisi. Fotol koos Karl Pärsimägiga

1940

alustas tööd õppejõuna. Fotol Võerahansu oma ateljees 1948. aastal.

1966

1980

Johannes Võerahansu