Naise portree
Karl Pärsimägi (11.05.1902-27.07.1942)
Karl Pärsimägi uurija Heie Treieri sõnul käsitas Pärsimägi oma modelle sageli "nagu vaasi" – nagu oli teda õpetanud Ado Vabbe. See tähendab, et oluline polnud mitte inimese isiksuse väljatoomine, vaid tema välise kuju maaliliste vahenditega edasiandmine. Antud juhul on lugu teine: kunstnik on tundnud huvi konkreetse inimese vastu.
Pärsimägi maalis sageli oma visandeid muudele alusmaterjalidele kui lõuend ning lõuendi kasutamine viitab, et tegemist pole harjutusega, vaid valmis maaliga. Pärsimägi kohta suur formaat on Treieri sõnul samuti näitaja.
Pärsimägi hukkus kõigest 40-aastasena natside käe läbi, kuid ennekõike 1930ndatel valminud loomingu eest nimetatakse teda sageli üheks kõige tundlikumaks ning samas julgemaks värvikasutajaks eesti kunstis. Ta oli asunud “Pallasesse” õppima juba 17-aastasena ning temast kujunes järgmistel kümnenditel modernist, kes rõhutas ennekõike värvi iseväärtusi, mistõttu teda on nimetatud ka Eesti Matisse’iks. Tema looming ulatus aktidest portreedeni, interjöörimaalidest maastikuvaadeteni.
Kirjanik Bernard Kangro on meenutanud: "Nägin teda just enne ta ärasõitu 1937. a. hilissuvel. Käisin Sikal meevurri laenamas, neil oli vana mesilaste-pidamise traditsioon ja aianurgas alles veel paar vanaaegset, puust õõnestatud tarupakku. Karl tuli mind saatma, käsi vankripeelel. Tõotasime peatselt Pariisis kohtuda, sest minulgi oli ees tee stipendiaadina Pariisi, Sorbonne'i. Ei jõudnud ma sõja puhkemise tõttu Pariisi ega tema näinud enam Võrumaad."
(Bernard Kangro. Kipitai. Autobiograafiline romaan, 1992).
