Aino Suitsu portree
Gustav Suitsu luuletus "Elu muulased", mille kallal kirjanik töötas mitukümmend aastat ja mis on inspireeritud "Aino Suitsu portree" maalimisest.
Sügissuvine veel silmiskelu:
kunstnik! naine! rahu elu!
Lõuend pildijalale laotatud,
poolelijäänud naisportree.
Augustipäikeses siin õhtupooliti visatud
juustele ladvustkurnitsev valguse vihk,
päike võik-hõretuseks, varjud lilla-laikeks jaotatud,
läigatustel veel rohekalt lisatud
silme unistuskuristik, huulte punane ihk.
Halva ilma eest tuppa paotatud
sõprus nüüd sügisene see.
Paletihoidjal silm teine praotatud,
pilvises hahetuses sihib ja lihib,
uuesti istuja varjundeid valguvaid ees tal pihib,
kumade, varjude tee.
Sõber baretti ei kanna, ei maali ihualabastrit,
küll joones ja värvis võideldes kummuvat
sõnatult tummuvat...
Raudteerong kirgudes maapagu käristab,
nii ka elu meeletus üksindust täristab.
Kannusuu orvikuid hiliseid ajab ja astrit.
Mida vaiksemalt udutades sajab,
seda kumedam ragin kajab.
Mida ebausutavamaks moondub pilt,
tõelisuse taha seda ustavamalt hüüav
sügissuvine lõuendilt.
Käärivat nägemust maalija püüab,
rõhutab rauges asendis rõhulist,
saavutada tahab suvist ja õhulist...
Hahkunud akende ruudutatud,
nähtavas taotleme nägematut ühendust.
Püüdmatult põgusa puudutatud,
luuletaja, kahvahõbetoonis otsi pühendust!
Sulega kinni pea karsket ovaali
nagu see end näitab lehele, tähele,
keeltemängus puhtasilmalist maali,
lapsukese kandjat, kui kased läinud mähele!
Valjumalt kaebavad sügise viiulid,
vihmahoos hämardub maastiku siil.
Kutsuvad elu muulasi raamaturiiulid,
küdeva kolde kodune miil.
Kolmele õhtuks ainult laud on kaetud.
Imelikud inimesed: ei vihka teist,
vahenditu vaega hää tahe siin vaetud,
kaastundes imestlus ei kaugel neist.
Sõpruse ümber veab meloodilist rihma
hõbeärksa hääle naiselik närv,
lõhnab sügissuvise värske värv.
Aknal tibab pimedas rabisedes vihma.