Vaade Caprilt

Ants Laikmaa (05.05.1866-19.11.1942)

Ants Laikmaa saadeti 1907. aastal oma poliitilise tegevuse tõttu kodumaalt välja ning kui ta esmalt peatus Soomes ja Peterburis, siis 1909. aastal reisis ta Lääne-Euroopasse, jõudes 1910. aastal Itaaliasse Rooma. Arvatavasti pani kunstnikku just sellist valikut langetama Itaalia-ihalus ja renessansihuvi.
1910. aastal siirdus ta Capri saarele, kuhu oli plaaninud jääda paariks päevaks, kuid kuhu jäi terveks aastaks. Capril valmisid umbes sadakond tööd, mis on veerand Laikmaa teadaolevast loomingust. Mitmed varased teosed olid hävinud tulekahjus ning suure osa Caprilt valminutest müüs ta juba välismaal.
Mitmed leiavad, et tegemist on Laikmaa tipp-perioodiga. Esmakordselt Caprile saabununa kirjutas Laikmaa peagi sõbrale: "Meeldiv paik, kallid inimesed, odav ja ilus ja rahulik elu. Maalimotivisi palju." Ta satub vaimustusse saare võimsast loodusest ja eksootilisest ilust.
“Jah, Capri, see kunstnikkudesaar, ta on kõik mu ilusad ettekujutused kõrgelt üle trumbanud!“ kirjutab ta. "Ega loodust ju kuskil ilust tühjaks saa imeda, ta avab ikka uued salved, sügavused ja saladused, mida kauem sa ta juures viibid ja vaatad, ta sisse tungid."
Antud teos kujutab veepinnast kõrguvat Bagni di Tiberio kaljumassiivi, mille efektset käsitlust selgitab hästi ka Laikmaa kirjeldus: “Paradiis! Alati selge sinine taevas, ümber saart vesi, mille sarnast ma enne pole näinud: tumedam ja selle juures selgem azuursinine, mille sisse end hiigla kaljud peegeldavad”. Kaljudega näibki Laikmaal olevat mingi eriline suhe, sest Capris viibimise algul on ta kirjutanud: “Soomes oli mul mitu “minu kaljut” – siin veel ei ühtegi “oma”.“ Võimalik, et selleks „oma kaljuks“ saigi keiser Tiberiuse hauaga kalju.
Capri saarel on viibinud ja töötanud ka mitmed teised Eesti kunstnikud, näiteks Konrad Mägi, Ado Vabbe, Karin Luts, Adamson-Eric jt. Too saar "avastati" koos Ahvenamaaga Eesti kunstiajaloo jaoks enne Eesti saari: Saaremaa temaatika ilmus selgemalt siinsesse kunstilukku alles Konrad Mägi seeriaga 1913-1914, Ruhnu ja Kihnu veelgi hiljem.