Vaika maastik
Eerik Haamer (17.02.1908-04.11.1994)
1944. aasta kevadel oli Haamerite kodu Nõukogude lennukite poolt puruks pommitatud ja abikaasa koos lastega juba Soome pagenud. Haamer kirjutab abikaasale: “Olen seda alati ütelnud, et armastan oma maad, aga rohkem armastan sind ja lapsi, oma peret, sellepärast teadsin selgesti, mida teha.”
Septembris sõidabki Haamer Vaika saartele, peatudes veel mõned päevad tuttava tuletornivahi juures. Vaika saared on Eesti kõige läänepoolsem tipp ning siit kaudu otsustas ka Haamer koos kaaslastega paadiga Rootsi põgeneda.
Käesolev teos on valminud juba Rootsis olles, kujutades viimast vaadet kodumaale. Motiiv oli Haamerile sedavõrd oluline, et ta kordas seda paguluses olles veel mitu korda. Viimane variant on valminud peaaegu 40 aastat pärast kodumaalt lahkumist. "Vaika maastik" on seega sügavalt isiklik ning traagilise taustalooga teos.
Teos kuulus Rootsi kunstiajaloolase Sten Karlingi kogusse.