1922-1923
Õli, lõuend
61 x 69 cm
"On niisugune tundmus nagu oleks üle hulga aastate koju jõudnud. Kuigi praegu siin väga ebamugav elada on, siiski tundmus suurepäraline ja tahtmine elada ja midagi veel ära teha – siin tunnen elul mõtet olema," kirjutab Konrad Mägi, kui ta 1921. aasta lõpul Itaaliasse jõuab. Eestis elades oli ta pidevalt igatsenud võimaluse järele minna välismaale ja see oli nüüd lõpuks teostunud. Eraldi tuleb märkida, et Mägile meeldisid sooja kliimaga paigad (eriliselt unistas ta Hispaaniast).
Jaanuaris 1922 saadab Mägi Eestisse postkaardi, kus kirjutas, et "siit sõidan ligemas tulevikus lõuna poole – võib-olla Capri saarele." Märtsi alguses saabubki ta saarele ning kirjutab sealt: "Õnnelikult Capri jõudnud. Saar on jumalik." Caprile jäi kunstnik umbes kuuks ajaks, siin valmisid tal umbes kümmekond maali.
Kunstiloolaste sõnul maalis Mägi Capril nurgeliste, tahuvate pintslilöökidega, kus iga löök lisas uue värvivarjundi. Seetõttu muutus ka koloriit vaheldusrikkaks. Tumesinised toonid, mida Mägi kasutab ka Veneetsia vaadete puhul merd maalides, on siin salapärase ja öise atmosfääri loomiseks.
Capri saare vaadetel kujutab kunstnik sageli valkjaid pimeduses helendavaid majakarpe. Oma anonüümsuses meenutavad need Mägi maalidel sageli korduvaid maju. Capri vaated on sageli üles ehitatud nagu mäkke tõusvad püramiidid, kus kunstnik on mäe jalamil ning maalib erinevaid horisontaalseid kihistusi. Kokkuvõtvalt pöörab Mägi ka siin – nagu ka Saaremaa töödes – pigem tähelepanu värvile kui motiivile, mistõttu maal mõjub peaaegu abstraktsena.
